/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Kõik, kes Tartu Ülikoolis ajalugu õppinud, on küllap kuulnud lugu mehest, kes arhiivisaalis püsti kargas ja õnnelikult hüüdis: «Minu esivanem oskas prantsuse keelt!» Asjatundlikumad teadsid, et dokumendis märgitud «Französische Krankheit» ei ole mitte võõrkeeleoskuse kinnitus, vaid tähendab «prantsuse haigust» ehk süüfilist.
Kes natukenegi põhjalikumalt perekonnalooga tegeleb, selle ees avanevad lood ja elusaatused. Jätkub imestamist, kui erinev praegusest Eestist oli kasvõi 19. sajandi elu oma keeruka inimeste lahterdamise süsteemiga. Tänapäeval ütleksime, et haiguse pärast ei peaks kedagi häbimärgistama. Nüüdses Eestis ei märgi loodetavasti ükski pastor üksikema last ristimisraamatusse sõnadega «hoora poeg».
Pisutki süvenenumalt oma esivanematele tagasi vaadates vajuvad tagaplaanile nii uhkus kui ka alaväärsust toitev piinlikkus oma päritolu pärast (sest igaüks leiab oma suguvõsast mitmesuguseid lugusid). Asemele astub tahtmine mõista. Tahaks väga uskuda, et oleme kogumina muutunud empaatilisemaks, üksteise vastu heatahtlikumaks, tsiviliseeritumaks kui sajanditetagused põlvkonnad.
Tsiviliseerituse väljendus on seegi, et me ei järgi sõna-sõnalt džihaadiprogrammi, mille jumal andis Moosesele Siinai mäel. Muuhulgas hüüdis jumal: «Issand on halastaja ja armuline /…/, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!» (2Ms 34: 6-7)
Tragikoomiline tõik tõesti, et Mart Helme kolmanda ja Martin Helme neljanda põlve esiema vist ei olegi olnud ihult eestlane. Me ei mainiks seda kunagi kuidagi teisiti kui pelgalt huvitava perekonnaloolise faktina, kui Martin Helme poleks pidanud võimalikuks rünnata Marina Kaljuranda tema rahvuse pärast.
Martin Helme vabandab nüüd: «Me keegi ei tegele tõupuhta eestlase väljauurimisega. See on totakas tegevus. See ongi seesama natsieugeenika mõtteviis ja me ei tegele mingite vereliinidega.» Ometi ütles ta veel teisipäeval Viljandis: «Ma ei pane Kaljurannale pahaks, et ta on venelane, aga ma ei arva, et venelane võiks olla Eesti president.» Ja kordas veel neljapäeval Sakala ajakirjanikule Rannar Rabale üle: «Peame õigeks, et president oleks eestlane nii hingelt kui ka ihult.» Ihult!
Mulle kohe üldse ei meeldi igal võimalikul juhul Hitleri nimega vehkimine, aga miskipärast meenub ilukirjanduslik stseen, milles SS-lane taob jalaga üht inimest. «Mida te endale lubate! Ma olen kolmveerand-aarialane!» karjub pekstav ja kuuleb vastuseks: «Minu jaoks oled sa veerand juuti.»
Kui keegi peksaks Helmeid (nende rahvuse pärast), siis mina astuksin kindlasti vahele. Mu meelest teeks sama iga hea ja julge Eesti inimene. Sama selgelt tuleb aga vahele astuda ka siis, kui EKRE ründab kedagi teist tema rahvuse pärast.
Ajalugu õppinud Helmed peaksid meenutama «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele» ja meie põhiseadust. Eesti riik on oma esimestest hingetõmmetest peale ühemõtteliselt vastu diskrimineerimisele rahvuse alusel. Ka sellisele tegevusele õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. EKRE pakutav riik aga erineb üha selgemalt sellest Eestist, mida paljud põlvkonnad on ehitanud, kaitsnud, hinges hoidnud ja taastanud.
Isa võiks poja ja teised vaimud mõistlikkusele kutsuda, aga ei tee seda. Sellest ei jää üle arvata palju muud, kui et poeg Helme sõnad väljendavad parteiliini, mis ei viska kinnast mitte pahale «poliitilisele korrektsusele», vaid Eesti rahva ajaloo kõige tähtsamatele meelsusavaldustele.
P. S. EKRE mantra osaks on saanud vastuseis poliitilisele korrektsusele. Olen viimasel ajal lugenud selle sõnapaari moodsast ajaloost ja sisust ning olen nõus, et poliitilisel korrektsusel ei peaks olema kohta akadeemilises arutelus. Ka ajakirjanduses olgu esikohal tõe taotlemine, mitte mingisugune parteiliin. Kuidas on aga lood parteiga EKRE?
Martin Helme on andnud ise selge vastuse: «See on propaganda tükk, noh, ja teeb väga hästi oma tööd. Nii et ärge palun heitke mulle midagi ette.»
Kui «parteiliselt õige» valetamine on lubatud, on EKRE järelikult loonud oma poliitilise korrektsuse.