Loomet Laja kirjutab: 17. aprilli õhtul teatati televisioonis Jaan Tõnissoni Instituudi asutamisest, näidati asutamisdokumendi allakirjutamist ja siis asusid asutajate esindajad end avalikkusele poseerima, kopsakad veiniklaasid käes. Erinevad parteid, kristliku maailmavaate levitajad ja end rahvuslasteks deklareerijad demonstreerisid joomist innuka karskustegelase auks.
Vanem põlvkond teab, et Jaan Tõnissoni elutöö suur osa oli pühendatud karskustegevusele, oma rahva moraali ja tervise tugevdamisele. Ta oli kõigi karskuskongresside aktivist, innustas kõiki karskusvõitlejaid, oli karskusliidu juhatuse liige.
Olin Jaan Tõnissoni partei liige (liikmekaartki on alles), olen koos temaga istunud ka karskusliidu juhatuse koosolekutel. Jaan Tõnisson oli üks nendest täitsa-eestlastest, kes võitles sellistega, kes propageerivad alkoholi sünnipäevadel, juubelitel, ostudel, lepingute sõlmimisel, uute ürituste puhul.
Kas ei tuleks oma veinihimu rahuldamisel jätta ausad surnud rahule? Meil on juba registreeritud üle 20 000 alkoholihaige ja umbes sama palju debiilikuid. Kas parteid, kes avamisel osalesid, tahavad uut Eestit ehitada veel suurema hulga joodikute ja debiilikutega?
20.4.1991