Merle Jääger.

FOTO: Kristjan Teedema

Mitte väga ammu oli kord selline riik, mil taoline loosung (punasel põhjal, valgete tähtedega) vahtis sulle tänavapildis sama tihedalt vastu kui nüüd mõne firma või toote reklaam. Tegelikkuses tähendas see meie jaoks sama vähe nagu «tudish-piip».

Koolis räägiti nõukogude rahva vennalikest suhetest, ent reaalsuses võisid õhtuti Tartu kesklinna bussipeatuses kolakat saada lihtsalt selle eest, et pruukisid eesti keelt. Eestlus oli põranda all. Kogu kuuendik planeeti pidi olema sisult sotsialistlik – st Suure Vennasrahva nägu ja tegu. Kui sa julgesid midagi vastu kobiseda, olid natsionalist, kui julgesid vales kohas pruukida emakeelt, olid samuti natsionalist, ning hoidku taevas, kui julgesid mõeldagi sinimustvalgest, siis olid korrapealt kodanlik natsionalist ja fašistide käsilane! See kõik viis viimaks välja selleni, et hakkasin uhkusega kandma natsionalisti tiitlit. Ma kleepisin endale ise vabatahtlikult sildi külge. Nüüdseks on see luitunud, sest sõnal natsionalist pole enam seda halba agressiivset värvingut, mis toona.

9. aprillil toimus Tartu raekoja platsil sallivusmiiting. Läksin sealt juhuslikult mööda ning tundsin end korrapealt ebasallitult. Mulle piisas ühest loosungist: Eesti kvoot on null rassisti!

Nagu toona hirmutati mind rahvaste sõpruse ja natsionalismi pitseriga, pelustatakse mind segakultuurilise Euroopa ning rassisti templiga. Ma ei oska kosta, kas ma oleksin tänase punkarina läinud raeplatsile – noorena, kel puudub impeeriumis elamise kogemus. Ma ei mõista neid hukka, ma saan aru nende vaadetest, kuid ajalool on paraku omadus korduda ja sestap heiastub mulle 1900. aastate algus, mil sotsialistlikud vaated suure hooga kogu Vene impeeriumis levima hakkasid, ulatudes välja ka Eestisse. Teadaolevalt oli neid ka Tartu tudengite seas.

Kommuniste oli Venemaa peale vaid käputäis, keegi ei uskunud nende kestmajäämisse pärast 1917. aasta Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. Ometi hõivasid nad mõne aastakümne pärast üle kuuendiku kogu planeedist! Tuletame meelde 1939. aastat, mil Saksamaa hästirõivastatud sõdurid võtsid peaaegu püssipauguta ära pool Euroopat, sest keegi ei uskunud! 1940. aastal anti Eesti ära samuti ilma ühegi pauguta, sest keegi ei uskunud, et sel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed! Pärast teist ilmasõda tambiti kogu saksa rahvas silmini mutta ja tulemus on Merkeli poliitika näol käes – igavene häbi röövib neilt ettevaatuse.

Mu Tartust pärit, eelmisel sajandil Soome kolinud mugavuspagulane naeratab, kui talle Helsingi metroos öeldakse «vaaleanaama», ja meenutab Tartu kesklinna bussijaama, kus omal ajal öeldi: natsionalist, prokljatõi! Ta ei hakka pagulast vastu nimetama, kuna teab, et too ootab seda, et kaklust üles kiskuda. Talle on oma nahk kallis ning nõukogude karastusega neelab ta solvangud klõnksuga alla. Vaevalt et mulle tänapäeval enam mõni tumedam meesisik tänaval järele vilistab või muidu ahistada püüab nagu omal ajal liidu lõunaosariikidest pärit soldatid, aga ma ei soovi seda kogemust oma järeltulevatele naissoost põlvedele.

On see vihakõne? Ei. See on minu alalhoidlik hirm! Paraku on kõik meie «külalised» ennast siin mugavalt sisse seadnud ning massi suurenedes hakanud ise meie eest otsuseid vastu võtma. Ma kardan sisult islamistlikku ja vormilt rahvuslikku Eestit, kus Allah-Kalevi-nimelisel spordiväljakul toimub tantsupidu Muhu seelikutriibulistes burkades. Ma olen rassist! Ma sain uue sildi! Aitäh teile. Ma loodan, et suren enne, kui selle hiilgus tuhmub. Ma ei suuda anda ühtki inimõigust meestele, kes inimõigusi nõudes loobivad politseinikke imikutega või kasutavad elava kilbina naisi. Kindlasti pole kõik põgenikud sellised, aga tilk tõrva rikub ära terve meepoti ning kas need ausad ja õiglased nende seast on valmis seda tõrvatilka välja filtreerima? Ka Sosnovski karuputk toodi kunagi meie maale ülla eesmärgiga.