Positiivse poole pealt tuleb öelda, et nii Alender kui ka Sibul on meeldiva stiiliga väitlejad, keda on hea ja arusaadav kuulata. Mõlemad keskendusid antud väitluses sisulistele argumentidele ning ei kasutanud demagoogilisi võtteid. Samuti üritasid mõlemad pooled reageerida teise argumentidele ega jätnud ristküsitluses vastamata ka ebamugavamatele küsimustele. Kiitus siinkohal Alenderile, kes nentis, et varem on tehtud vigu rutakate otsuste näol ning kiitus ka Sibulale, kes tunnistas koolivõrgustiku korrastamise vajadust, kuid leidis, et seda probleemi tuleks hakata lahendama teisest otsast.
Oskus tunnistada varasemaid vigu või leppida ühiselt kokku probleemi olemasolus on väitluses vajalik selleks, et väitluse põhiteema, antud juhul erakoolide rahastus, püsiks fookuses ega hakataks liialt keskenduma kõrvalistele teemadele, mis ei ole täna enam relevantsed või antud debatis kõige olulisemad. Väitluses on mugav valida tee, kus üritatakse absoluutselt kõiges jääda oma oponendiga eriarvamusele. Selline valik on aga tihti libe tee, mis suure tõenäosusega hakkab õõnestama väitleja usutavust.
Debati sisulistes argumentides keskendus Alender peamiselt kolmele argumendile. Esiteks sellele, et riik peab kohtlema kõiki lapsi võrdselt, viidates muuhulgas ka sellele, et täna kulub maksumaksja raha erakoolides õppivatele lastele rohkem kui munitsipaalkoolides õppivatele lastele. Teiseks, et kohalikele omavalitsustele tuleb anda suurem otsustusõigus ning vabadus. Kolmandaks viitas ta laste arvu vähenemisele ning erinevatele raportitele, mis on öelnud, et Eesti koolisüsteem vajab korrastamist.