AINULT TELLIJALE

Jaak Valge: kas okupatsioon muutis meid sovetlikeks?

Ajaloolane Jaak Valge

FOTO: Mihkel Maripuu

1979. aastal, kui Pink Floyd salvestas oma sõja- ja autoritarismivastast plaati «The Wall», olin mina just ülikoolist välja visatud ja saanud pisikese, aga ähvardava sisuga paberi, millel teatati, et mind oodatakse Nõukogude armeesse ajateenistusse. Mul ei olnud vajalikus kohas tuttavaid. Nõrkade silmade tõttu määrati mind ehitusvägedesse, ehk nagu tollal kutsuti, tööpataljoni.

Tööpataljonides domineeris kaks seltskonda: need, kes olid ilmutanud ükskõiksust nende seaduste suhtes, mis nõudsid austust kaaskodanike vara ja tervise vastu, ning need, kes ei olnud vaevanud end kooliharidusega. Meie 500-mehelises väeosas oli 40 eestlast, peamiselt maalt, kutsekooli haridusega ja halva vene keele oskusega, 30 Kohtla-Järve ja Narva venelast, kes alguses olid meie vastu eriti vaenulikud, paarkümmend volgasakslast, 150 aserit ja usbekki ning ülejäänud olid peamiselt Venemaa venelased, kelle seas oli palju pätte või endisi pätte. Moslemite ja venelaste vahel puhkes kohe erakordselt brutaalne võimuvõitlus.

Seega oli mul õnn või õnnetus sattuda väga mitmekultuurilisse ja agressiivsesse seltskonda, mis oli justkui väike reljeefne Nõukogude Liidu mudel. See Nõukogude identiteedi sulatusahi ei taganud kõigi võrdsust, heaolu ning rahvaste sõprust, nagu loosungites, vaid vastupidi – heaolust ja rahvaste sõprusest polnud mõtet unistadagi, aga võrdsus tuli kõigi vahenditega välja võidelda.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

    Tagasi üles