Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jaak Valge: kas okupatsioon muutis meid sovetlikeks?

26
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ajaloolane Jaak Valge | FOTO: Mihkel Maripuu

1979. aastal, kui Pink Floyd salvestas oma sõja- ja autoritarismivastast plaati «The Wall», olin mina just ülikoolist välja visatud ja saanud pisikese, aga ähvardava sisuga paberi, millel teatati, et mind oodatakse Nõukogude armeesse ajateenistusse. Mul ei olnud vajalikus kohas tuttavaid. Nõrkade silmade tõttu määrati mind ehitusvägedesse, ehk nagu tollal kutsuti, tööpataljoni.

Tööpataljonides domineeris kaks seltskonda: need, kes olid ilmutanud ükskõiksust nende seaduste suhtes, mis nõudsid austust kaaskodanike vara ja tervise vastu, ning need, kes ei olnud vaevanud end kooliharidusega. Meie 500-mehelises väeosas oli 40 eestlast, peamiselt maalt, kutsekooli haridusega ja halva vene keele oskusega, 30 Kohtla-Järve ja Narva venelast, kes alguses olid meie vastu eriti vaenulikud, paarkümmend volgasakslast, 150 aserit ja usbekki ning ülejäänud olid peamiselt Venemaa venelased, kelle seas oli palju pätte või endisi pätte. Moslemite ja venelaste vahel puhkes kohe erakordselt brutaalne võimuvõitlus.

Seega oli mul õnn või õnnetus sattuda väga mitmekultuurilisse ja agressiivsesse seltskonda, mis oli justkui väike reljeefne Nõukogude Liidu mudel. See Nõukogude identiteedi sulatusahi ei taganud kõigi võrdsust, heaolu ning rahvaste sõprust, nagu loosungites, vaid vastupidi – heaolust ja rahvaste sõprusest polnud mõtet unistadagi, aga võrdsus tuli kõigi vahenditega välja võidelda.

Pean tunnistama, et meie, eestlased, ei saanud selle võitlusega alguses hakkama. Olime pärit väikestest peredest ja suhteliselt turvalisest eestikeelsest keskkonnast. Saime agressiivsete venelaste ja aserite ahistamise märklauaks oma halva vene keele oskuse, heleda naha, flegmaatilisuse ning väidetava fašismi tõttu. Osutusime nõrkadeks enesekehtestajateks, nagu need saksa mehed, kes ei suutnud Kölnis oma naisi kaitsta. Teisalt aga ei muutunud keegi meie seast ka lupardiks, alaliseks põrandapesijaks ja saapapuhastajaks, nagu mõned vene pätid, kes teiste tagant vargusega vahele jäid.

Vähehaaval meie staatus muutus. Kuidagi iseenesest koondusime omasugustega kokku, ja kohtadesse, kus olid vajalikud mingid oskused. Mina sokutasin end väeosa puhkpilliorkestrisse, mille koosseisust poole moodustasidki eestlased, teise poole aga volgasakslased, venelased ja üks Kaasani tatarlane. See oli kokkuhoidev seltskond. Igapäevase ja -öise füüsilise enesekehtestamise vajadus langes ära. Minu parimaks sõbraks ja verevennaks sai baritonimängija – Tallinna merekoolist välja visatud venelane, kes pärast Eesti iseseisvuse taastamist Venemaale kolis, et jätta – nagu ta väljendas – Eesti ülesehitamine eestlastele ja üritada ise Venemaad üles ehitada.

Nõukogude armee kirjutamata seaduse järgi oli pikemalt ajateenistuses olnutel õigus hiljem teenistusse tulnuid igati alandada – nähtus, mis on kurikuulus kui dedovštšina. Võin uhkusega öelda, et mina, nagu ka suurem osa eestlasi, seda õigust ei kasutanud. Me puhastasime oma saapad ja pasunad ise. Me – või vähemalt suurem osa meist – ei maksnud oma alandamise eest kätte neile, kel sellega pistmist polnud. Ma ei läinud kaasa ka teiste kirjutamata reeglitega, ei proovinud oma Nõukogude sõduri mundrit kaunimaks ümber õmmelda – see nimelt oli privileeg, mida tohtisid endale lubada kauem armees olnud ning mille tulemus oli kõrgemat staatust defineeriv dress code. Võõra ja nii ehk nii inetu mundri kohandamine oleks justkui tähendanud Nõukogude reeglite aktsepteerimist.

Aga tol ajal, kui suur häda oli juba ületatud, panin toime ka tõsise ideoloogilise enesemüümise. Puhkuse nimel. Puhkus oli iga Nõukogude armee ajateenija unistuste kroon. Meie väeosa partorg selgitas mulle, et minu puhkuse eelduseks on komsomoli astumine. Olin komsomolist kesk- ja ülikoolis teadlikult hoidunud. Aga see prostitutsioon ei olnud õnneliku lõpuga. Kui meid veinitehasesse tööle saadeti, läksin sealse poolfabrikaadi degusteerimisega liiale. Puhkus jäi saamata.

Need kaks aastat, mis moodustavad mu teadlikust elust vast 3% ringis, said siiski ükskord otsa. 1981. aasta kevadel olin kodus, iseloomulikult lühikeste juustega ja iseloomuliku kõneviisiga, mis tähendas mõttepauside venekeelse mahlaka vandumisega täitmist. Mu mõned sõbrad olid selle aja peale ülikooli lõpetanud, teised mõnusa töökoha leidnud. Kindlasti olid kõik end majanduslikult paremini sisse seadnud kui mina, kes ma nüüd justkui otsast pidin alustama.

Aga kas ma sest sovetiidentiteedi sulatusahjust naastes olin nüüd, kahe aasta pärast rohkem sovett kui nemad? Kas ma olin juhmim, laisem, pugejalikum, valelikum, omakasupüüdlikum, korrumpeerunum, sallimatum ja autoritaarsem – neid omadusi seostatakse tavaliselt sovetlikkusega?

Ma ei arva. Taaskohanesin oma kodumaa loomulikumas keskkonnas ruttu. Juuksed kasvasid ja venekeelne vandumine jäi vähehaaval ära. Komsomoli astumist polnud ka mõtet põdeda.

Aga mõnel moel olin kindlasti teistest targem. Olin saanud julgemaks, oskasin paremini inimesi, silmakirjalikkust ja loosunglikkust läbi näha, ning mis veel oluline – olin selgeks mõelnud, mida ma elus teha tahan – läbi selle, mis mulle eriti vastumeelne oli olnud. Jah, hind oli olnud karm, ikkagi 3%, aga mingit mõtet polnud ennast seetõttu haletseda või alaväärsena tunda.

Nagu lihtne taibata, tahan öelda, et Nõukogude okupatsioonirežiim võis meie ühiskonnale mõjuda samuti kui selle režiimi kiirsulatusahi minule ja veel sadadele tuhandetele eesti noormeestele. See oli jõhker, aga saadud kogemus ei muutnud meid sovetlikuks.

On tõsi, et meie ühiskonna majanduslik heaolu pole okupatsioonieelset taset saavutanud, mõtlen taset, kus olime 1930. aastate lõpul teiste riikidega võrreldes. Aga välistel põhjustel vaesem inimene või ühiskond pole juhmim ega laisem.

Mõned sotsioloogid on iseloomustanud meie ühiskonda siirdeühiskonnana. Mulle pole see veenev. Veel enam, mulle tundub, et selle taustaks on alaväärsus, me justkui siirdume kusagile, kus teised – meie eeskujud – juba on. Aga meie ajalugu ju siiretest koosnebki – ongi stabiilne ebastabiilsus – ning meie saatuseks on olnud erinevate võõrmõjude tasandamine. Siiani edukalt. Muidugi on alati olnud kaasajooksikuid, nagu kõigis ühiskondades, ning nendele oli sovetiühiskonna kokkuvarisemine tõesti trauma – tuli ju leida uued peremehed. Aga nad said sellega väga ruttu hakkama ning minu arvates pole juhuslik, et just endised kommunistid või endised noored leninlased ehk omaaegsed nõukogude kodanikuaktivistid õpetavad meile taas seda, mis on progressiivne.

Teisalt pole mu arvates juhuslik ka see, et praegust migratsioonikriisi käsitletakse kõige kainemalt just endistes idabloki riikides, samal ajal kui Lääne-Euroopas on orientalist Peeter Espaki sõnu kasutades «ainult totakalt naeratav poliitkorrektsus». Tõepoolest, kas terve mõistusega inimene saaks uskuda, et kokkulepped Türgiga migratsioonikriisi lahendamiseks on töötavad? Me oleme Nõukogude režiimi tingimustes kogenud mitmesugust silmakirjalikkust ja loosunglikkust ning oskame seda ka nüüd lääneeurooplastest paremini läbi näha. Ning nii nagu omal ajal oli utoopia ühine nõukogude rahvas, nii on praegu selleks mitmekultuurilisus ja ühine mitmesuguste migrantidega rikastatud Euroopa Liidu identiteet. Meie selgemal silmavaatel pole mingit pistmist rassismiga, vastupidi, rumalate ideede elluviimine või usk neisse kahjustab ühtemoodi kõikide nahavärvidega inimesi.

Edasi, ajalooõppejõuna pean ütlema, et Lääne-Euroopast saadud haridus ei taga paremat haritust, vaid see sõltub isikust. Tihtipeale on aga halvem ka antav haridus ise, sest üldjuhul käiakse madalama taseme ülikoolis kui Tartu Ülikool ning võõrkeelne õpe pole kahtlemata nii efektiivne kui emakeelne.

Alles viimasel ajal oleme hakanud tunnistama, et mitmed meie Lääne-Euroopa eeskujuriigid on haldussuutmatud. Eelmisel suvel Luksemburgi arhiivis käies oli mulle tõsiselt muljetavaldav sealsete riigiametnike tegevus – nimelt julgen arvata, et need arhivaarid, kellega suhtlesime, oleks Eesti Rahvusarhiivist vallandatud umbes kümne minuti jooksul. Ebapädevuse ja haldussuutmatuse tõttu. Aga kui kergelt jahmununa pärast seda ilmavõrguühendusega kohvikusse läksin, lugesin ERRist Rain Kooli kommentaari, kus haletseti eestlasi õhukese riikluse traditsiooni pärast, selgitamata, nagu tavaliselt, kuidas ja kus sellest tulenev alaväärsus väljendub.

Arvan, et sovetlus, niipalju kui seda ühiskonnas on, peitubki eelkõige meie ebaõiges ettekujutuses meist endist – ehk alaväärsuses. Mille kohaselt pole meie ühiskond pädev ise otsustama, vaid peab teiste otsuseid täitma.

Minu arvates on sovetlust poliitladvikus rohkem kui ühiskonnas tervikuna. President Ilves kinnitab jätkuvalt, et äärmuslike poliitiliste jõudude kasvav populaarsus Euroopas on suurem väljakutse kui põgenikekriis. Tõsi, äärmuslasi on tõepoolest nii Lääne- kui Ida-Euroopas. Kuid äärmuslik ei saa olla suure osa ühiskonna hoiak ja need poliitilised jõud, kes on esile kerkinud demokraatliku protsessi käigus reaktsioonina varasemale poliitikale. See ongi demokraatia.

Presidendi ja osa poliitikute arvates teeb aga ühiskond õigeid ja valesid valikuid, ning need valikud, mis neile endile või neile, keda nad peavad oma peremeesteks, ei meeldi, kuulutatakse äärmuslikeks. See autoritaarsusele ja sallimatusele viitav hoiak on nõukogude ajast väga tuttav – see ongi sovetlik. Seega, mõni eriti andekas suudab sovetlik olla ilma sovetirežiimi kogemusetagi.

Rahva valik ei ole ohtlik Eestile ega teistele Euroopa ühiskondadele, vastupidi, ohtlikke otsuseid toob kaasa rahva valiku eiramine. Ning lõpetuseks, et ohtlikke otsuseid tulevikus vältida, peame oma ühiskonnale tagasi võitlema õiguse algatada siduvaid rahvahääletusi.

Jaak Valge on Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse juhtivteadur ja Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi dotsent. Essee põhineb langenud vabadusvõitleja päeva XX aulakonverentsil (27.03) peetud ettekandel.

Tagasi üles