Marti Aavik

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Kremli reaktsioon Panama-lekkele oli ootuspärane: «Peasihtmärk on Putin ja meie kodumaa Venemaa, meie stabiilsus ja eelseisvad valimised, lekke eesmärk on olukorda destabiliseerida.» Paljastajad on Kremli pressiesindaja Dmitri Peškovi jutu järgi USA luureorganisatsioonid.

Olgu kohe öeldud, et isegi kui see otsast otsani nii oleks, ei muuda see karvavõrdki küsimusi Putinile korruptiivse võrgustiku kaudu varjatavate ja/või pestavate miljardite dollarite kohta. Muidugi, selgesõnalist vastust võib sealt ootama jäädagi.

Jätame aga siinkohal kõik muud Kremli demagoogilised rebasehaagid kõrvale ja küsime, kas on võimalik, et lekitajaks on mõni luureorganisatsioon (näiteks USAst, Hiinast, Saksamaalt vmt). Pealegi, kleptokraatiat (s.o varaste võimu) paljastavad lekked ei puuduta ju üksnes Venemaad.

Lekke letile toonud Süddeutche Zeitung ütleb lekitaja kohta, et ta võttis nendega ühendust rohkem kui aasta eest. Ta ei küsinud andmete eest raha, ütles, et tahab vaid need kuriteod avalikuks teha. Ta varjas kiivalt oma isikut: «Minu elu on ohus.»

Kui paljastused teevad ühe hetkega su verivaenlaseks Vladimir Putini ja Hiina kompartei peasekretär Xi Jinpingi ning seni teadmata hulgal relvakaupmehi, narkoparuneid ja muid kurjameid, siis ei saa su elu midagi muud ollagi kui ohus. Tõeline seiklusstsenaarium: sind ajavad korraga taga nii mitme suurriigi spioonid kui ka maffia lihunikud.

Oletame, et tegu on klassikalise vilepuhujaga, et lekitaja on mõni Jürgen Mossacki ja Ramón Fonseca Mora Panama õigusbüroo (endine) töötaja, kelle südametunnistus ärkas. Andmete eest raha küsimata jätmine ei pruugi selle profiiliga vastuolus olla. Kuidas peaks tal aga olema võimalik varjata oma isikut firma ja selle kurjemat sorti klientide eest? Kui suur lootus on tal üksi tegutsedes iseennast varjata, kui ta isik on teada? Pigem siis juba näo ja nimega avalikkuse ette astuda ning ausameelse üldsuse kaitset taotleda?

Oletame, et tegu on osavnäpust häkkeriga, kes ise, minu pärast Lasnamäe korteris istudes, kõik dokumendid kätte sai. Või libekeelse kameeleoni-kavalpeaga, kes ennast, kõvaketas põues, firma serveri juurde kurameeris. Võimalik, aga kui palju pärismaailmas ikkagi leidub selliseid Batmaneid, kes omal käel kurjuse vastu võitlevad ja seda võitlust miljonär Bruce Wayne’ina ka ise rahastavad?

Pigem kaldub minu valik ikka mõne (luure)organisatsiooni poole, kellel on sama lihtne ja lihtsamgi luua veebis üks suvaline näota John Doe kui igaühel meist. See ei kinnita ega välista aga veel, et lekitajaks on mõni USA asutus, ja ka seda mitte, et «peasihtmärk on Putin». Info lekitamiseelsele puhastamisele USA huvides võiks justkui viidata see, et sealsete poliitikute kohta suuri paljastusi pole, aga see on nii praegu – me ei tea, millised pommid Panama lekkest veel välja tulevad.

Sama hästi võib algne ajend olla mõne Hiina komparteilastest rikkurite omavaheline tüli, mille lahendamiseks pandigi plahvatama selline info-aatompomm, mis niidab nii palju nende jaoks kõrvalisi, et ükski tont ei taipa, kes tegelikult tuumanuppu vajutas.

On kuidas on, ent lootus puhtamale õhule maailmas on suurem kui kõigi varasemate lekete puhul kokku (mõni neist rohkem saastas). Ses mõttes pole Panama info-aatompomm üldse päris aatompommi moodi.