Kui me tahame, et järgmine Eesti suur idee oleks ühiskonna suurem kihistumine, siis võib muidugi erakooliseaduse § 22 muutmata jätta, kirjutab akadeemik ja professor Jüri Allik.
Jüri Allik: erakooliseaduse samaks jätmine suurendab kihistumist (25)
4. aprill 2016, 11:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti riigi ja kultuuri üks kõige kindlamaid alustalasid on olnud vanemate püüdlus anda oma lastele võimalikult hea haridus. Sel põhjusel jälgitakse väga pingsalt koolide pingeridu. Lapsed pannakse võimalikult heasse kooli, et suurendada nende väljavaateid ülikooli pääseda. Esimesel Eestil jätkub vahendeid, et panna oma laps erakooli, kus õpetajate palk suurem ja neid, kelle pärast tuleb tunnis igavaid asju korrata, on vähem. Ma saan ka väga hästi aru nendest vanematest, kes panevad oma lapse mõnda Waldorfi kooli. Alternatiivsete õppimisvõimaluste olemasolu on kindlasti hea, nagu ka vanemate põhiseaduslik õigus ise algatada ja luua uusi haridusvõimalusi.
Neljakümne kuues erapõhikoolis õpib 4% Eesti õpilastest. Ülejäänud 96% saavad oma hariduse 495 riigikoolist (omavalitsus on ka riigi osa). Mõistlik hariduspoliitika ütleb, et ühte koolipidaja omandi vormi ei tohiks teisele eelistada. Kui riigikogu jätaks erakooliseaduse § 22 lõike 2 muutmata, siis oleks see sügavalt ebaõiglane 96% Eesti koolilaste ja nende vanemate suhtes. Ebaõiglus on selles, et kui lisaks pearahale makstakse kinni ka kõik erakooli majandamiskulud, siis on erakoolid muust koolivõrgust eelistatumas olukorras. Minu meelest ei ole siin mitte midagi arutada: riigikohtu otsus, mille kohaselt ei saa omavalitsusele panna erakoolide rahastamise kohustust, on juriidiliselt ja moraalselt ainuvõimalik. Kasutades John Rawlsi sõnu, ei tohiks õigussüsteemid ja teised praktikad teha eristusi ja liigendusi määral, mis rikuks neis osalevate isikute algset ja võrdset vabadust. Õiguskantsler Ülle Madise ütles selle põhimõtte teisiti: «Hariduslik kihistumine ehk lapse tuleviku ülemäärane sõltuvus elukohast, vanemate sotsiaal-majanduslikust taustast ja emakeelest on Eestile ohtlik» (PM 20.02).
Üks põhjus, miks nii palju prominentseid vaimuinimesi kaitseb erakoolide eelisseisundit, on see, et Eestis ei ole kuigi hästi kasutatud muid võimalusi haridusmaastiku mitmekesistamiseks. Näiteks väga paljudes maades on katsetatud alternatiivse hariduse elluviimiseks tšarterkoole. Üldjuhul on tegemist riigi finantseeritud koolidega, mida opereerivad kasumit mitte taotlevad organisatsioonid selleks, et paremini vastata organiseerunud lastevanemate ettekujutusele heast haridusest. Selleks, et vältida sotsiaalselt ebasoovitavaid tagajärgi, on paljudes riikides nendes koolides keelatud võtta õppemaksu (näiteks Rootsi friskolor) või kasutada sisseastumiskatseid (näiteks Norra). Mille üle tasuks mõelda, on hoopis see, kas kooli pidaja saab üldse olla kasumit taotlev ettevõte.
Erakoolidel on Eestis niigi suur eelis. Erinevalt munitsipaalkoolidest saavad nad endale valida paremaid (või rikkamaid) õpilasi. Juba mõni aeg tagasi analüüsis hea kolleeg Tarmo Strenze Eesti koolilaste õpitulemusi rahvusvaheliste uurimisandmete – need, mis Eesti koolile palju kuulsust on toonud – valguses. Tema järeldus, mis näib olevat laitmatu, oli selles, et laste akadeemilised saavutused sõltuvad väga vähe koolist, milles lapsed käivad.[1] Kõik koolide omavahelised erinevused on seletatavad seal õppivate laste vanemate hariduse ja jõukusega. Kui me tahame, et järgmine Eesti suur idee oleks ühiskonna suurem kihistumine, siis võib muidugi erakooliseaduse § 22 muutmata jätta.
[1] Strenze, T. (2008). Eesti koolide kvaliteet ja selle mõju õpilaste õppetulemustele. – A. Rämmer (Toim.), Vaateid teelahkmelt (lk 87–102). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.