Sirje Niitra: hellitame vanemaid (3)

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Niitra.
Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Puhates Kanaari saartel ja silmitsedes seal puhkavaid igast rahvusest eakaid inimesi, tekib ikka küsimus, miks enamik meie pensionäre endale sellist luksust, veeta talvel mõned nädalad soojal maal, lubada ei saa. Nemad vajaksid ju sama hädasti seda lisaannust päikesevalgust.

Kui meie riik on ikka veel nii vaene, et saab tõsta pensione aastas vaid mõne euro võrra, siis peavad appi tulema need, kel see võimalik, ehk meie lapsed.

Puhkusele sõites sattusime eriti jutuka taksojuhi peale, kes laotas meie ees lahti kogu oma eluloo. Aga muu hulgas rääkis ta, et kui jäi pensionile, ütlesid talle lapsed: «Isa, sa oled meie peale nii palju kulutanud, me otsustasime sulle nüüd igaüks sada eurot kuus pensionile lisaks anda, et sa puhata saaksid.» Mees otsustas seda lahket pakkumist esialgu mitte vastu võtta ja keerab taksorooli edasi. Aga ta oli uhke oma laste üle, et nad pakkusid. Ja kindlasti on tal nüüd kindlam tunne tuleviku suhtes.

Ühes teises peres teeb tütar vanematele sünnipäevade ja pulma-aastapäeva puhul üllatuskingitusi, milleks on kord luksuslik spaapuhkus, teinekord aga ooperipiletid koos ööbimisega hotellisviidis, ühesõnaga midagi erilist, mida nad ise endale lubada ei saaks.

Tähtis ei olegi kingituse väärtus, tähtis on see, et ka eakad inimesed saaksid nautida seda, mida nooredki, et nad ei tunneks ennast elust kõrvalejäetuna. Et ei peaks istuma kõik päevad kodus nelja seina vahel, kuni on veel jaksu käia ja olla.

Teine asi, mis kaugel puhkamas olles silma hakkab, on suhtumine vanadesse. Ole sa kui tahes hall ja kortsus, ratastoolis või kepiga, sind teenindatakse igal pool lahkelt naeratades, sest oled samasugune klient kui kõrval olev noor inimene. Meil see alati nii ei ole, sest paljudes kohtades valitseb endiselt noorusekultus ja isegi 50-aastasele vaadatakse ülalt alla, et mis see veel tahab.

Kui palju on meil kohti, kus eakad inimesed on oodatud? Kuhu minna näiteks tantsima, kui oled üle 60, kuid endiselt tahaks vahel hea muusika saatel jalga keerutada? Ega selliseid kohti olegi. Soomes näiteks on need täiesti olemas ja laupäevaõhtuti rahvast tulvil.

Võib muidugi loota, et rahvastiku vananedes suhtumine eakatesse pisitasa paraneb, sest neid saab olema lihtsalt rohkem kui noori. Aga praegunegi pensionär tahab inimväärset kohtlemist – ta on selle elatud aastate ja tehtud tööga kuhjaga ära teeninud. Seda võiks silmas pidada eelkõige teenindajad, nii poes kui kohvikus, eriti aga ametiasutustes.

Kui kord kodus oma täiskasvanud lastega selle teema üles võtsin, sain kohe ka vastulöögi. «Aga vanad inimesed on sageli ise ka kiuslikud ja süüdistavad noori ilmaasjata,» põrgatasid nad palli mulle tagasi. Tõepoolest, on neidki eakaid, kes ei talu, kui lapsed akna all rõõmsalt kilkavad ja noomivad noori ka siis, kui seda vaja teha ei oleks. Nii et rohkem vastastikust mõistmist mõlemalt poolt!

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles