Peeter Koppel

FOTO: Erakogu

Teate, kuidas on ühel tavalisel majandusinimesel kõige lihtsam seltskonnas tülli minna? Piisab ühest sõnast. Tootlikkus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Kõik teavad, mis sellele järgneb. See, kui majandusinimene ütleb, et palgakasv on olnud siinmail liiga (!) kiire, sest tootlikkus pole sellele järele tulnud - ning edasi polegi vaja enam rääkida. Järgneb kollektiivne majandusinimese nahutamine, kusjuures argumendid ulatuvad sõbralik-naiivsetest radikaal-marksistlikeni.

Aga see selleks – tootlikkusega pole lood kehvad ainult meil. Tootlikkuse kasv on viimasel ajal kesiseks jäänud kõigis suuremates majandustes. See aga on olulisem protsess, kui esmapilgul tundub. Miks? 

Tootlikkuse kasv on nimelt olnud see, mis on loonud suurema osa elustandardi paranemisest alates tööstusrevolutsioonist. Ma saan aru, et kohati on kange tahtmine kirjutada see justkui üha targemate ja heldemate poliitikute või selle sama habemega onu Karli arvele, kuid sama hästi võiks süüdlaseks olla ka jõuluvana, nii et lähme edasi. 

Kui tootlikkuse kasv jääb ka edaspidi kesiseks, siis süvendab see tänaste arenenud maailma noorte muret, et nende lootus üha paranevast elustandardist tuleb asendada millegi muuga. Lisaks sellele, kuna tootlikkuse kasv on majanduskasvu üks kahest juurpõhjusest, tähendab see veel, et majanduskasv jääbki kesiseks ning maksutulu kasvust on vananeva rahvastiku pensioni- ja ravikulude kasvuks selgelt vähe. Siit pole mõte maksesuutmatuse suunas tüürivatest riikidest jälle just eriti kaugel.

Aga äkki on kuskil ikkagi midagi valesti?

Ajastul, kus innovatsioon näib lokkavat, on tootlikkuse kasvuga halvasti. Elektriautod, biotehnoloogia, nutitelefonid, võimalus äpi abil vältida nahkvestidega taksojuhte – ja tehnoloogiaettevõtete magusad kasumimarginaalid… Siin peab olema mõõtmisviga! Vähemalt nii arvaks optimist.

Tegelikult ei ole. Näiteks Facebooki innovatsioon tundub suur ja mõnus, kuid SKT arvestamisel ei erine see juba aastakümneid teada-tuntud kommertstelevisioonist. Anname aga miskit meelt lahutavat tasuta ära ja müüme reklaami. Kogu lugu.

Teine oluline asjaolu on viimasel kümnendil kesise tootlikkuse kasvuga silma paistnud sektorid, mis kümme aastat varem said infotehnoloogialt suurima tõuke. Siin võiks olla heaks näiteks jaekaubandus, kus keldripoodide ajastu asendus (ka meil) super-, hüper- ja gigaturbomarketitega. See protsess on tänaseks arenenud maailmas sisuliselt läbi.  

Seega paraku elamegi me väheneva tootlikkusega maailmas. Põhjuseid selleks võibki leidma jääda ning paraku need põhjused kipuvad süvenema. Meenutades taas kõige kurja juurt, ehk rahvastiku vananemist, võime kindlas kõneviisis öelda, et 40ndates eluaastates, ehk kõige tootlikumaid töötajaid, jääb vähemaks. Tootlikkus väheneb ning oodata sellist buumi nagu 90ndatel, oleks liiast.

Kuna tootlikkuse kasv majanduskasvule oma piisavat tõuget anda ei suuda, tähendab see seda, et keskpangad peavad hoidma intressimäärad ülimadalal ning ilmselt ka rahakülvi-kopterile ühel hetkel hääled sisse panema. See on aga selles mõttes huvitav protsess, et suunab ettevõtted investeerima igasugustesse madalakvaliteedilistesse projektidesse, mis teatavasti tootlikkuse kasvule hästi ei mõju.

Aga mida see kõik tähendab tavalisele inimesele? Kui tootlikkus ei kasva, ei parane ka elustandard. Ärge nüüd jälle nahutama hakake.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.