/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Terrorirünnak Brüsselis tõi järjekordselt kaasa terve kahtlustelaviini Vladimir Putini kui peamise terrorismiõhutaja suhtes Euroopas. Tõepoolest, cui prodest ehk kellele on kasulik, küsisid juba vanad roomlased, kui soovisid süüdlast välja selgitada. Vaatamegi siis, kellele on tegelikult kasulik Euroopat õhku lasta, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
See on kasulik terroristidele. Sealjuures just islamistlikele terroristidele, kes peavad Lähis-Idas ja Aafrikas verist võitlust eesmärgiga luua üleilmne kalifaat, omamoodi megariik, mis elaks šariaadi järgi.
Euroopa Liit on selles sõjas araabia ja Aafrika riikide ilmalike valitsuste poolel, toetab neid raha ja relvadega, korraldab oma õhujõudude rünnakuid terroristide baaside vastu. Seepärast peavad islamiterroristid Euroopat üheks oma suuremaks vaenlaseks. Lisaks on nõndanimetatud Islamiriigi, mis on terroristide peamine sõjaline jõud, juhid korduvalt teatanud, et Euroopast saab juba 15-20 aasta pärast samuti suure kalifaadi osa.
Nii on püha džihaadi ehk võitluse uskmatutega eesmärgiks ühtlasi Euroopa langus ning Berliini, Pariisi, Londoni, Rooma, Madridi ja teiste Euroopa pealinnade muutmine varemeväljaks, mille kohale võidukalt heisata roheline islamilipp.
Islamiterroristidel jagub raha ja relvi ulatuslike terrorirünnakute korraldamiseks Euroopas. Mida neil aga ei jagu, on võimas intellektuaalne mõttekoda, mis suudaks korraldada midagi sellist, mida suudeti 11. septembril 2001 USA pinnal. CIA on olnud ülimalt edukas ning suutnud kümne aastaga hävitada terroristide intellektuaalse eliidi ja peamised plaanimisega tegelenud keskused.
Paraku ei ole terrorismioht seeläbi sugugi kahanenud. See on lihtsalt muutunud algelisemaks ja saanud fanaatiliste üksikvõitlejate relvaks, kelle käitumist on äärmiselt raske ette näha. Terrorismihüdra pea raiuti maha, kuid ühe pea asemele kasvas korraga mitusada. Nad on pisikesed, aga hammustavad sama valusalt.
See on kasulik Türgile. Türgi president Recep Erdoğan ei paista kuidagi olevat liberalismi ja demokraatia andunud austaja. Ta surub julmalt maha sisemist vastasrinda ja seadustab islaminorme, muutes need ühiskondliku elu aluseks. Türgist on tänaseks saanud rinderiik ja sisserändajate Euroopasse lennutamise trampliin. Vana ahne Euroopa ei soovi kulutada raha põgenikelaagrite ülalpidamiseks Türgi territooriumil. Järelikult tuleb Euroopat karistada ja näidata Euroopale, kui ohtlikud on sisserändajad, kes panevad pommid plahvatama otse Euroopa Komisjoni akende all.
Türgi eriteenistustel on kõik võimalused korraldada niisuguseid silmapaistvaid hirmutamisaktsioone. Siin tuleb türklastele suuresti kasuks aastatepikkune kurdi separatistidega võitlemise kogemus. Lisaks on tohutult võimalusi värvata agente põgenike seast, kes suunduvad Türgi kaudu Süüriast, Afganistanist ja Iraagist Euroopasse. Plahvatused Brüsselis muudavad vanakese Euroopa palju leplikumaks ja järeleandlikumaks leidma sisserändajate probleemile sellist lahendust, mis oleks võimalikult kasulik Türgile.
See on kasulik Putinile. Oot, aga mille poolest see Putinile kasulik on? Ma arvan, et see ei ole Putinile kohe üldse kasulik. Tema mõtleb teistes kategooriates. Tema jaoks seisab peamine väärtus tema enda isikus ja võimus.
Küllap võib nüüd kuulda vilekoori ja jalgadega trampimist: kuidas siis nii, seesamune Kuzitškin, kes muudkui kritiseerib Putinit, tormab järsku teda kaitsma? Uskuge mind, ma ei kaitse sugugi Putinit, vaid tervet mõistust. Ma ei välista sugugi, et Brüsseli (ja ka Pariisi) terrorirünnakute taga võivad seista Venemaa eriteenistused. Kuid sel juhul pole motiiviks mitte kasu, vaid solvumine. On ju saanud lausa rumalaks kombeks kõigis Euroopa hädades ja Ameerika probleemides süüdistada Putinit.
Tõepoolest, paljud eurooplased ja ameeriklased lükkavad oma tegevuse nurjumise süü Kremli kraesse. Sellistele «jäljeküttidele» oskan vaid soovitada peeglisse vaadata. Just teie tegite Putinist kangelase, muudkui temaga koos hõisates: «Ah! Vaat Putin, see on meie tõeline sõber!» Nii Kremli juht leidiski, et kui juba Euroopa ja Ameerika mind austavad, siis järelikult ma olengi suur juht!
Nüüd on Putinile ja Venemaale välja kuulutatud boikott. Ja Vladimir Vladimirovitš solvus tõsiselt: mille eest nad minuga siis nüüd nii käituvad?
Ma olen ühel meelel nende asjatundjatega, kelle arust Venemaa on huvitatud Euroopa nõrgestamisest. Kuid Euroopa vastu suunatud terroristlik sõda hoopis soodustab Euroopa Liidu konsolideerumist, mitte ei aita kaasa selle lagunemisele. Kõik liitu kuuluvad riigid saavad suurepäraselt aru, et terrorismiga on tõhusalt võimalik võidelda ainult üheskoos.
Euroopa teab liigagi hästi, mida tähendab terror. Terrorilaine pühkis üle Euroopa riikide juba 19. sajandil. Terroristide ohvriks langesid kümned riigimehed ja poliitikud, 1894. aastal tapeti isegi Prantsusmaa president Sadi Carnot. 1914. aasta tapsid serbia terroristid Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi, millest sai alguse Esimene maailmasõda. 1934. aastal hukkusid terroristide käe läbi Austria kantsler Engelbert Dollfuss, Jugoslaavia kuningas Aleksandar I ja Prantsuse välisminister Louis Barthou.
Teise maailmasõja järel hoidsid Euroopat hirmu all iiri, baski ja Korsika terroristid, Punased Brigaadid Itaalias ning Punaarmee Fraktsioon Saksamaal. Seepärast pole mõtet Euroopat terroriga hirmutada: me oleme juba niigi hirmul ja saame hästi aru, et ainult kõigi maade eriteenistuste ühiste pingutustega on võimalik terrorismi võita.
Olgu, Putin ehk seda mõista ei suuda. Kuid pommiplahvatused Brüsselis heidavad ühemõtteliselt sünget varju Kremlile. Kõiges on süüdi kalender. 10. märtsil võttis Euroopa Liit vastu otsuse pikendada Venemaa-vastaseid sanktsioone. 22. märtsil toimus terrorirünnak Euroopa Liidu pealinnas Brüsselis. 25. märtsil määras Vladimir Putin Ramzan Kadõrovi Tšetšeenia juhi kohusetäitjaks, andes talle võimaluse vabariiki edasi valitseda. Rea skandaalide ja ajakirjanduses avaliku Kadõrovi errumineku arutamise järel jättis see lausa kingituse mulje. Või siis autasu. Aga mille eest autasustada endist terroristi ja nüüdset president Putinile isiklikult truud tõsiusklikku muslimit Kadõrovit? Küllap seda teab vaid FSB. Või siis SVR (välisluureteenistus). Või GRU (sõjaväeluure).
Loomulikult on Venemaa eriteenistustel tohutud võimalused korraldada Euroopas terrorirünnakuid. Aleksandr Litvinenko tapmine Londonis näitas, et Venemaal pole unustatud ka individuaalse terrori praktikat. Muutunud on kõigest taktika: Trotski tapeti jääkirkaga, Litvinenko mürgitati polooniumiga.
Teada on seegi, et Islamiriigi sõjapealikud on endised Saddam Husseini armee sunniitidest ohvitserid, kellest paljud on noorena õppinud Nõukogude Liidu ja Venemaa sõjakoolides. Leidub andmeid, et al-Qaeda liidrid said samuti ettevalmistuse FSB erikoolis. Kuid Venemaa eriteenistuste peamine ressurss Euroopas on tšetšeeni-dagestani pagulased. Austrias, Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal ja Belgias eksisteerivad päris suured tšetšeenide ja Dagestani rahvuste kogukonnad. Paljudel neist on lahingukogemus ja nad on osalenud terrorirühmituste tegevuses.
Oli nii või mitte, ei saa me ilmselt kunagi teada. Küll on täpselt teada, et Brüsselis panid pommid plahvatama terroristid. Kes neid juhtis, tuleks juba neil endal öelda. Samuti tahaks kangesti kuulda Euroopa Liidu vastutavate isikute põhjalikku aruannet: kui kaua lubatakse veel Euroopa linnade tänavatel vabalt jalutada terroristidel ning osta poest pommi valmistamiseks atsetooni ja muud vajalikku?
Kõik terrorirünnakus osalenud olid ju juba kahtluse all, politsei poolt kinni peetud ja siis jälle vabadusse lastud. Öeldakse, et Prantsuse ja Belgia luure tööstiil on liiga elegantne, nad armastavad tegutseda «valgetes kinnastes», kardavad inimõiguslaste kriitikat. Jah, olen minagi kuulnud, et inimõiguslased seisavad vastu sellele, et Euroopas tugevneks kontroll kodanike eraelu üle. Nende meelest parem viibigu kurjategija juba vabaduses, kui et kümme süütut satub uurimise ajaks arestikambrisse. Ja mitte mingil juhul ei tohi kitsendada kodanike õigusi ja vabadusi!
Aga mis siis, kui vabaduses ringi jalutava kurjategija tõttu satub kümme süütut hoopis taevastele radadele?
Minu meelest on Euroopal aeg võtta käest valged kindad ja hakata oma kodanike julgeoleku kindlustamiseks pidama võitlust jõuliselt ja kindlameelselt. Vabadust ei tule piirata, seda tuleb osata kaitsta.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.