Rait Maruste: kas me väärime praegust riigipea pimevalimist? (9)

Rait Maruste
, endine Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik, Reformierakonna liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rait Maruste.
Rait Maruste. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Õigusteadlane Rait Maruste analüüsib presidendivalimiste protseduuri ja küsib, kas on ikka õiglane, et rahvas ja avalikkus on sellest täielikult kõrvale jäetud.

Mõni aeg tagasi kurtis Sirje Kiin, et meie eelseisvaid presidendivalimisi ümbritsev vaikus on arusaamatu. Mõni päev tagasi väljendas Anu Toots samal teemal rahulolematust – viis kuud enne valimisi pole avalikus/ametlikus diskursuses teemat olemas. Rahvalikus kõnepruugis on see põrsa ostmine kotis.

Riigipea valimiste osas tuleb aga tõdeda, et kõik on jäänud nii, nagu kunagi sai ülemineku settimata oludes paigale seatud. Nagu poleks põlvkonnapikkust õigusraamistiku ja poliitilise küpsemise selginemist olnudki. Praegune seis tuleneb meie põhiseadusest, poliitilise juhtkonna arusaamadest ja vabariigi presidendi valimise seadusest. Põhiseaduse sätteid, täpsemalt põhiseaduse 79. paragrahvi seekordseteks valimisteks enam ühegi valemiga muuta ei saa. Kas seda meie parlamentaarses riigis üldse vaja on, on omaette küsimus. Vältimatult tuleb see valimine kas otse või kaude aga taas jutuks  riigipea valimistes rahva osaluse täielik kõrvalejätmine toob selle teema paratamatult ikka ja jälle lauale.

Esimene, täiesti arusaamatu ja tänapäeva mittesobiv, on mõistliku tähtaja puudumine presidendikandidaatide ülesseadmiseks. Põhiseaduses ei ole tähtaja kohta sõnakestki. Elementaarne oleks, et põhiseaduse paragrahvis 79 lg 2 ettenähtud «vähemalt viiendik riigikogu liikmetest», ehk 21 riigikogu liiget, teeksid oma otsused kandidaatide ülesseadmises vähemalt kolm kuud enne valimisi. Jääks inimestel aega arutleda, kandidaatidel end tutvustada ja meedial toimuvat kajastada.

Põhiseaduse sama paragrahvi neljanda lõike kolmanda lause kohaselt on esimese ja teise valimisvooru vahe üks päev (!). Neljas lause aga sätestab, et «enne teist hääletusvooru toimub uus kandidaatide ülesseadmine». Ei ole määratud, kas see peab piirduma algselt, enne esimest vooru üles seatud kandidaatidega või tähendab «uus» ka seda, et võib esitada täiesti uue kandidaadi ehk nn musta hobuse. Seda teed on kasutatud.

Kolmas hääletusvoor, juhul kui teises ei saanud ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Vähemalt on need kaks kandidaati juba pea päevajagu rahvale teada. Kui riigikogu hakkama ei saa, siis läheb valimine «põllule» ehk valimiskogusse (riigikogu ja kohalike volikogude esindajad). Riigikogu saab esitada omalt poolt kaks riigikogus valimistel enim hääli kogunud kandidaati.

Kas rahvas demokraatlikus avatud parlamentaarses riigis väärib sellist teadmatust, kaasamatust ja kübarast jänese väljatõmbamist, on sügavalt küsitav. See avalikkuse kõrvalejätmine on lihtsalt lugupidamatus valijate, kuid mitte ainult valijate, vaid terve rahva suhtes. Miks me siis imestame, et usaldus erakondade vastu on madal, rahvas kriitiline ning ikka ja jälle tahetakse parlamentaarses riigis riigipea otsevalimist. Ka see on võimalik, kuid see tähendaks põhiseaduse üsna olulist muutmist.

Paneks ka selles menetluses lambi põlema ning mõni hirm ja rahulolematus jääks ära. Järelejäänud aja jooksul vabariigi presidendi valimise seadust muutma hakata on võimalik, aga ebatõenäoline. Miks see siiani tegemata on, on mulle arusaamatu. Sinisilmselt võiks loota, et erakonnad (riigikogu) võiksid ka ilma seaduseta kokku leppida, et kandidaatidega tullakse välja kolm kuud enne valimist ja «uus» kandidaatide ülesseadmine teises voorus tähendab seda, et esitada saab ainult neid kandidaate, kes olid välja käidud kolm kuud enne valimisi.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles