/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Alles see oli, kui Evelin Võigemast oma tuntud headuses pidas maha ettekande ühiskonda ohtlikult lõhestanud kollidest. Veenva näitlejameisterlikkusega pandi tuli põlema ja kutsuti veenduma, et kolle kapis teps mitte pole. Tõepoolest hästi ette kantud lugu puudutas paljudel hingekeeli ja kindlasti oli neid, kes lubasid hakata paremateks inimesteks, siinkirjutaja nende seas, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Kohe peale väljateenitud aplausi lõppu hakkasid mul peas keerlema mõtted eestlastel kasutuses olevatest sümbolkujunditest ja rahvatarkustest – neist on ikka keerulistel aegadel tulu tõusnud. Esimesena tuli pähe teadmine, et tühi kott ei seisa püsti. Ega siis tühi kapp ka eriti püsti seisa – kisub kipakaks. Ja kuna loodus tühja kohta ei salli, siis kappi ronijaist ju ometi puudust pole.
Nii juhtuski, et hingekosutav kollivaba aeg osutus üürikeseks. Koll tuli sealt, kust ei osanud oodata. Tallinna lennujaamas astus passikontrolli noormees nimega Mario Lopes. Kuna noormehel ei olnud ette näidata vajalikke dokumente ehk isikul puudus õigus viibida Eesti riigi territooriumil, rakendas politsei ja piirivalveamet ettenähtud määrustikku ja paigutas Lopesi vastavasse kinnipidamiskohta.
Nüüd küsite – mis siis selles juhtumis imelikku on? Ahjaa, unustasin lisamata, et Mario Lopesi nahavärv pole mitte nagu enamikul meist, vaid on veidi tumedam. Ja pärit on ta väikesest Aafrika riigist. Nüüd lõid tuled vilkuma ja mängu tuli meie rassilise diskrimineerimise spetsialist Krister Paris.
Edasi juhtus see, millest Evelin Võigemastil poleks üldsegi tulnud pähe rääkida. Krister Paris ronis kappi ja hakkas antikolli tegema – asus täie tõsidusega deklameerima staliniaegset nõukogude luuletajat Vladimir Majakovskit! See olevat kirjutanud luuletuse tõmmunahaliste suguhaigete inimeste selekteerimisest banaanisaarel, mida Paris pidas võrreldavaks meie politseiametnike rutiinse tegevusega, pidades seda rassiliseks profileerimiseks (Päevaleht 22.03.2016 ehk päeval, mil plahvatas Brüssel).
Tagatipuks teeb Paris mõttemaailma kalambuuri ja toob võrdluseks välja massimõrtsuka Breiviku, kes tema arvates oleks meie passikontrollilt teeninud naeratuse! No, mida veel, kas Paris kujutleb tõesti Elmar Vaherit Breivikule kulpi löömas?
Arvan, et poleks seda lugu meenutanudki, kui poleks meie õuele jõudnud Brüsseli must teisipäev. Nimelt, olen siinsamas Postimehes korduvalt kirjutanud Brüsseli politsei käpardlikkusest ja sellest, et nad oleksid tabanud Molenbeeki linnaosas redutanud Pariisi terroristi Abdeslami (asukoht oli enam-vähem teada), kuid politseil polnud kombeks teha läbiotsimisi õhtuti/öösiti. Hommikuks oli terrorist muidugi haihtunud ja tabati ta lõpuks neli päeva enne musta teisipäeva.
Ja nüüd tuleb miljoni euro küsimus. Kas must teisipäev oleks toimunud, kui Brüsseli politsei oleks tegutsenud sama põhimõttekindlalt ja ettevaatavalt kui siin kirjeldatud meie politsei ja piirivalve ametnikud? Teisisõnu, kui siidkinnastes Brüsseli politsei oleks terroristi Abdeslami korteriukse maha löönud (ja mitte ainult ukse) siis, kui neil see võimalus oli, kuid põhimõttelagedus ei lubanud seda teha.
Jah, arvatakse, et must teisipäev oli korraldatud kättemaksuks Abdeslami kinninabimise pärast. Kuid tema varasem elimineerimine poleks kindlasti võimaldanud viimast veresauna koguni neli kuud ette valmistada. Ja lisaks – sellest, mitu korda Abdeslamit Prantsuse politsei pärast Pariisi terrorit kinni pidas ja seejärel lahti lasi ning mitme riigi ametnike käest käis läbi nüüdne Brüsseli terrorist El Bakraoui, ei hakka siin kirjutamagi – mitte keegi polnud suuteline profileerima kurjategijaid. See on masendav!
Muidugi, eeltoodu on täppisteadus ehk tagantjärele tarkus, aga kui kaua veel peab Euroopa Liit vastu tagantjärgi tarkuste tõdemustest. Ja kui keegi arvab, et siin kirjapandu on parastamine, siis küsin: mis on (krister)paristamine? Valimatult paristades mõnitada Eesti politsei ja piirivalve ametnikke nende tööülesannete eeskujuliku täitmise eest – see viib olukorda, kus me ei leiagi kolle üles, kui nad tõepoolest saabuma peaksid.
Ja mis on sellel kõigel pistmist ühe Tallinna eksinud Portugalis elanud aafriklasest tudengi Mario Lopesiga? Muud ei midagi, kui et, Euroopa südant valvavatel ametimeestel oleks meie ametnikelt paljugi õppida.
Tagasi alguse juurde. Evelin Võigemasti pakutud plaaster ei katnud kinni kogu ühiskonnas esinevat lõhestunud haava.
Plaastrit jagus vaid ühele poolele – kollideta kapiomanikele. Kuid nagu elu näitab, tuleks plaastrit pakkuda ka kollikartjaile, sest tegelikult on nad ju olemas ja ühiskonna tervise huvides peabki neid mingi hulk olema, kuigi kollid ise võivad olla eemale peletatud. Kui kollid pole parajasti kapis, peidavad nad end voodi all või mõni väikene kollikene on koguni teki alla roninud ja igal pool tuld põlema panna ka ei saa.
Kaldun arvama, et igas kapis peab olema üks väikene koll, kes hoiab meie meeled ärkvel ja valvab vähemalt seda, et mõni antikoll ei roniks kappi ja ei hakkaks seal äkitselt Leninit või Stalinit deklameerima.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».