Koll ei ole tõesti kapis, vaid väga selgelt kapist väljas, näitasid sündmused Brüsselis. Tegelikult on kapist väljas koguni kaks kolli. Üks neist on islamiterrorism ja teine on (parem- ja vasak)radikaalne poliitiline reaktsioon sellele, mis mõlemad ohustavad nii Euroopat laiemalt kui ka Eestit.

Vaja pole mitte nui neljaks üha radikaalsemaid, vaid optimaalseid reaktsioone. Euroopa, meie ühiskonnad vajavad ühtsust, mitte tahtlikku lõhestamist.

Selgelt üle võlli on pakkumised, mis lammutavad rohkem meie enda elukorraldust, kui kahjustavad vastast. Ka Eestis pole EKRE-l ega nende kooriga liitunud Keskerakonnal keeruline võita odavat populaarsust Euroopa Liitu lammutavate ja lausa parastavate mõtteavaldustega. Suures plaanis on aga selge, et vaja on nimelt Euroopa ühist tegutsemist, millesse ka Eesti peab panustama nii ideede kui tegudega. Kui optimaalseid ja tõhusaid vastuseid ohtudele ei leita, kasvavad populistlikud liikumised Euroopas lumepallina ning toovad lõpuks kaasa Euroopat defineerivate (isiku)vabaduste selge kahanemise. Sellest kaotame lõpuks kõik. Käepäraseim näide on vaba liikumine Schengeni alal, ent sellega ei pruugi asi kaugeltki piirduda. Näeme, et mitmetes riikides on juba selgelt ohus nii õigusriigi printsiibid kui ka sõnavabadus.

Teisalt on vaja endale selgelt tunnistada, et äärmuslikud islamistid on kuulutanud sõja Euroopale ja meie harjumuspärasele elukorraldusele. Sõjas on oluline vastane võimalikult täpselt määratleda ja seejärel hävitada, selleks et saavutada strateegilised eesmärgid. Oleks aeg selgelt välja öelda, et oleme endiselt samas sõjas, mille lahinguid on peetud nii Afganistanis kui Iraagis, ent mille strateegilised sihid on saavutamata.

Rahvusvahelisel kogukonnal on traumaatiline mälestus sõjast terroriga, mille kuulutas 2001. aasta rünnakute järel välja USA president George W. Bush. Muuhulgas oli kerge naeruvääristada «sõdimist emotsiooniga», sest just nimelt emotsioon terror ju sõnaraamatu järgi ongi – kabuhirm, õudus. On see üksnes ilkumine ebaõnnestunud sõnavalikuga? Sügavamalt osutas see raskustele nii vastase täpse määratlemisega kui ka selge sõnastamisega, millised on strateegilised eesmärgid. Eelmisel kümnendil kogetud mentaalsete ja poliitiliste traumade – ebaedu tunnistamise – üks tagajärg on soov konfliktikolletest eemale tõmbuda, ent paraku oleme selle järel näinud konfliktide süvenemist ja uute terroriorganisatsioonide tõusu.

Ilmselgelt on mitu tera tõtt selles, et islamiäärmuslaste terroritegude taustal on muuhulgas Euroopa riikides elavate islamikogukondade sotsiaalse ja kultuurilise lõimimise puudused. Nendele probleemidele tuleb otsida muidugi vastuseid. Samas vahetule ohule tuleb vastata kiirelt ja võimalikult täpselt.

Terroriorganisatsiooni ISIS laiutamine Süürias ja Iraagis on Euroopat tabanud terroristlike rünnakute lainega seotud nii otseselt kui ka kaudsemalt. Terroritegude taga olevad ajud ja ka terroristide väljaõppekeskused on ISISe vallutatud territooriumil. Nende mitu aastat väldanud edu on innustanud radikaale – kalifaadi maailmavallutusplaanid võisid hakata neile realistlikena paistma. Ei piisa jutust, et terrorismil pole(vat) õige islamiga mingit pistmist. Seda, et moslemite jumal pole terroristide poolel, tuleb paraku näidata ka lahinguväljal. Euroopa riikidel on aeg võtta ette selgeid, sealhulgas sõjalisi samme Lähis-Idas.

Euroopas on peljatud puudutada küsimust, mida meie kontinendil olevates mošeedes õigupoolest kuulutatakse ja õpetatakse. Ei piisa vastusest, et absoluutses enamikus islami pühakodades on kuulutuse sisu tänapäeva kristlusele üsna sarnane inimlikkus. See on küll õige, aga samas tuleb tunnistada, et on olemas ka väga sõjakaid ja vaenulikke usukuulutajaid. Tuleb välja mõelda, mismoodi neid neutraliseerida, minemata samas vastuollu sõna- ja väljendusvabaduse kui ühe vaba maailma põhiväärtuse hoidmisega. Tuleb aru saada, et liberaalsetel ühiskondadel tuleb end kaitsta nende eest, kes sedasama isikuvabadusi kaitsvat riigikorraldust hävitama kutsuvad. Mõõduka islami kandjad Euroopas peavad mõistma, et äärmuslastele vastu seismine on ka nende huvides. Nad peavad tulema välja ja ütlema oma sõna ning ka iga päev vastavalt tegutsema.

Eespool oli juttu EKRE esindajate eilsetest parastavatest kommentaaridest. Kahetsusväärselt on see muutunud nende käitumismustriks: näha vaid populistlikku punktivõitu seal, kus viisakad inimesed langetaksid leinas pea, ja seejärel keskenduksid mõtlemisele, mida me tulemuslikult teha saame. Sama piinliku joone näide on, et nad võtsid erilise mõnitamise objektiks näitlejanna Evelin Võigemasti, kes esines eelmisel nädalal Postimehe traditsioonilisel lõunasöögil mõjusa ja palju vastukaja saanud kõnega «Paneme tule põlema ja näitame, et kapis ei ole kolli».

Kui näiteks Martin Helme oleks Evelin Võigemasti kõne tähelepanelikult läbi lugenud, siis võib-olla oleks ta ka üleskutsest tuli põlema panna päriselt aru saanud. Või on seda palju oodata poliitikult, kelle soov on võita punkte hämaras tekkivatelt hirmudelt, vaevamata end Eesti akuutsetele probleemidele lahenduste otsimisega. Olgu öeldud, et tule põlema panemine aitab nii siis, kui kolli kapis pole, kui ka siis, kui oht on reaalne. Veel kord: vaja on optimaalseid vastuseid tõelistele ohtudele, mitte paanitsemist, mille käigus ka iseennast hävitatakse.