Balti kaitsekolledžis töötavterrorismiuurija Asta Maskaliūnaitė.

FOTO: Margus Ansu

Terrorism on praeguseks üks paljudest riskidest, millega tuleb arvestada ning selle tõkestamisel on kõige efektiivsemaks vahendiks luure, rääkis terrorismiuurija ja Balti kaitsekolledži lektor Asta Maskaliūnaitė.

Intervjuu avaldus esmakordselt erilehe Riigikaitse möödunud aasta veebruarinumbris, ent kuna tegu on ülevaatega terrorismi erinevatest liikidest, tagamaadest ja muutumisest, avaldame selle täna uuesti.

Kuidas defineerida terrorismi?

Universaalselt ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud definitsiooni ei ole, aga definitsioonide komponentide seas on enamasti vägivaldsus ja poliitiline eesmärk. Seega on see üks poliitilise vägivalla vorme. Tüüpiliselt on tegu väikeste gruppidega, mis on riigi vastu ja tahavad kasutada vägivalda heidutamiseks ja hirmutamiseks.

Terrorismi definitsioonis on seega sees, et on ohvrid ja on publik. See eristab terrorismi näiteks poliitilisest mõrvast. Terroristide jaoks on ohvrid pigem sümbolid kui tegelik sihtmärk – sihtmärgiks on publik, milleks on sageli valitsus või rahvusvaheline institutsioon, mida nad tahavad mõjutada midagi muutma.

Mõni definitsioon rõhutab ka, et terrorism peab olema süstemaatiline – süstemaatilisus muudab vägivalla mõjusamaks. Lisatakse ka eetilisi aspekte – näiteks et terrorism on suunatud süütute inimeste või tsiviilelanike vastu. Suur osa tugevamaid terroristlikke ühendusi, näiteks ETA (baskide

terroriorganisatsioon – toim) või IRA (Iiri Vabariiklik Armee – toim), on keskendunud sageli just sõjaväele ja politseile ning ainult väga nõrgana rünnanud lihtsamaid sihtmärke ehk tsiviilelanikke.

Kas saab rääkida ka erinevatest terrorismi liikidest?

Kõige lihtsam on tugineda poliitilisele suunitlusele, mis eristab parem- ja vasakäärmuslikud, natsionalistlikud, religioossed ja näiteks niinimetatud ühe-teema-terroristid – äärmuslikud loomakaitsjad, vägivaldsed abordivastased jt.

Eristada on püütud ka rahvusvahelist ja riigisisest terrorismi, ent isegi natsionalistlikud rühmitused nagu IRA ja ETA liiguvad erinevate riikide vahel.

Veel eristatakse niinimetatud uusi ja vanu rühmitusi. ETA ja IRA kuuluvad sel juhul vana terrorismi kategooriasse. Uus terrorism algab selle jaotuse põhjal üheksakümnendatel religioossetest argumentidest inspireeritud rühmitustega ja selle võrdkujuks on Al-Qaeda – globaalne, religioonist lähtuv, keskendunud järjest suurema ohvrite hulgaga rünnakutele. See, milliseid ideid rühmitused kannavad, võib öelda palju ka nende taktika kohta. Näiteks Itaalias, kus on olnud palju vasakäärmuslaste rünnakuid, on oluliselt rohkem inimesi hukkunud paremäärmuslike neofašistide rünnakutes.

Uue ja vana terrorismi eristamise pooldajad näevad uut oluliselt brutaalsemana – vana terrorism ei taha mitte palju hukkunuid, vaid palju publikut, nüüd aga tahetakse korraga mõlemat.

Seda võib aga siduda nii terrorismi kui meedia arengutega – meediaruum on niivõrd täis vägivalda, et tähelepanu saamiseks tuleb pidevalt brutaalsemalt tegutseda. Timothy McVeigh (nn Oklahoma pommimees, kes tappis USAs 1995. aastal 168 inimest – toim) ütles näiteks, et vajas suurt sündmust, et inimeste tähelepanu köita.

Mis põhjustab terrorismi?

Pärast 2001. aasta 9. septembri rünnakut keskenduti mõnda aega vaesusele kui ühele peamisele terrorismi tõukejõule. Peagi aga loobuti selle olulise faktorina käsitlemisest. Selgus, et praktikas ei ole terrorism vaeste tööriist. Terrorismi taga on rohkem haritud ja rikkad, ning see on nii olnud algusest peale.

Väga otsene seos on olemas terrorismi ja inimõiguste tagamise vahel. See peaks sundima meid üle vaatama poliitikad Lähis-Ida suunal. Me keskendume lühiajalistele vajadustele ega keskendu pikaajalistele pingutustele. Me usaldame taas diktaatoreid, kuid see ei vii kuskile ning võib pikemas perspektiivis tugevdada selliseid organisatsioone nagu ISIS.

Kui kaugele saame minna ajaloost terrorismi juuri otsides?

Sageli alustatakse nii-öelda terrorismi eelajaloost, mille näited on Sicarii (1. saj pKr tegutsenud juudi äärmuslased, pussitasid avalikel üritustel roomlasi ja nende toetajaid – toim) ja 12. sajandil assassiinid (nizariitide salaordu, mis ründas Pärsia sunniitlikke valitsejaid – toim).

Tõeline terrorism algab aga Prantsuse revolutsiooniga. Selgelt poliitilise tähenduse sai mõiste «terror» alles pärast Robespierre’i kukutamist. Terror muutub mõningate uurijate hinnangul siis nii-öelda aja kiirendamise vahendiks – millekski, mille abil ühiskonda kiiremini muuta – ja siis tegi seda valitsus.

Praegugi räägime riigi vägivallast kui terrorist ja terrorismiks nimetame väiksemaid riigi vastu tegutsevaid liikumisi. Jakobiinid kasutasid võimule tulemiseks väga nüüdisaegse terrorismi sarnaseid võtteid.

19. sajandi kuulsaim terroriorganisatsioon oli ilmselt Venemaa Narodnaja Volja, millel õnnestus tappa palju prominentseid isikuid. Nad olid ka viimane rühmitus, mis end ise terroristlikuks kutsus. Nad leidsid, et terrorism rõhuvas riigis nagu Venemaa on õigustatud.

Kuhu tõmmatakse joon, millest ühele poole jääb terrorism ja teisele näiteks vabadusvõitlejad?

See on poliitiline otsus ja seetõttu ei ole meil ka ühest terrorismi definitsiooni. ÜRO on püüdnud selleni jõuda, aga ei ole õnnestunud. Peamiseks põhjuseks on Iisraeli-Palestiina konflikt, kus mõlemad osapooled tahavad teist terroristiks nimetada.

Hollandis oli näiteks 80ndatel rühmitus Vaba Lõuna-Maluku noored, mis tegutses väga sarnaselt näiteks Saksamaa terrorirühmitusega Punaarmee Fraktsioon (RAF), ent valitsus ei nimetanud neid kunagi selliselt, neid käsitleti lihtsalt huligaanidena.

Ukraina räägib ka praegu terroristidest riigi idaosas, kas on tõenäoline, et selle definitsiooni võtavad omaks ka teised riigid?

Kahtlen selles sügavalt ja mitte ainult eespool räägitu pärast. Seal toimuva dünaamika on hoopis teistsugune. Räägitakse juba ka, et me ei peaks enam isegi ISISt terroriorganisatsioonina käsitlema, see on nüüdseks mässuliste rühmitus.

Terrorirühmitused ei taha kontrollida territooriume, neil on juba hoopis teistsugune dünaamika. Käsitledes neid lihtsalt terroriorganisatsioonina, võime rakendada ka valet lähenemist.

Mida see tähendab, peaks nn Islamiriiki siis rohkem poliitilise üksusena käsitlema?

Mitte et me peaks neid kuidagi teisiti kohtlema – nende tegutsemise põhjal on selge, et nad tuleb hävitada. Nad sarnanevad aga rohkem mässuliste rühmitusega kui lihtsalt terroriorganisatsiooniga.

Ei saa öelda, et ISIS oleks midagi täiesti uut – nad kasutavad lihtsalt ära Iraagi sõja järel maha jäänud olukorda ning selle ja Süüria sõja tõttu tekkinud võimuvaakumit. Nad paistavad eelkäijatest erinevad, ent võib-olla on seda ka veel liiga vara hinnata. Nad sarnanevad Al-Qaedaga Malis näiteks. Sealjuures on lootust, et nad varisevad ise.

Miks nad näitavad nii avalikult pantvangidel pea maha võtmist ja kõike seda – nad tahavad, et USA sekkuks konflikti. USAta puudub neil raison d’etre. Anda neile täpselt seda, mida nad tahavad, ei pruugi olla kõige targem.

Varem ei saanud nad öelda, et nad on uus Al-Qaeda, võitluses läänega. Alles rahvusvahelise koalitsiooni moodustamise ja õhurünnakute alustamise järel alustati võitlust USAga. Neid ei huvita kellegi maailmavaade, nad püüavad lääneriike enda vastu sõtta tõmmata. Kui see on saavutatud, saab öelda, et võideldakse lääne, imperialismi või ristisõdijatega.

On selge, et ISISe ridades võitlejad janunevad niinimetatud püha sõja ja ülla surma järele. Milleks neile seda anda?

Kas läänel on veel mõni võimalus peale võitlemise?

Olen kindel, et kaalutakse teisi võimalusi – näiteks kurdidele suurema võimu andmine, mis võib muidugi ka ohtlik olla. Tegude ja tegevusetuse ohte tuleb väga ettevaatlikult kaaluda, ent võib-olla on praegu samamoodi nagu 2003. aastal Iraagis tegevuse ohud tegevusetusest suuremad. Lihtsalt näidata, et me teeme midagigi – see ei vii ka kuhugi.

Praegu ongi väga oluline uurida terroristidega liitumise põhjuseid ja jälgida nende tegevust internetis. Al-Qaeda kättesaadavate ingliskeelsete materjalide rohkus pani aluse niinimetatud teeme-ise-džihaadile, millega liitumiseks ei olnudki palju vaja – ei pidanud kuskile kaugele sõitma. See on samas ISISe tõusuga pisut muutunud – selle võlu osa on liitumise lihtsus.

Süüriasse minna on oluliselt lihtsam kui Afganistani – lendad Türki ja sealt saad juba kasvõi hääletada.

Millised on siis efektiivsed lahendused terrorismi ja terroristidega võitlemiseks?

Luure, luure ja veel kord luure. See on peamine ja seda tuleb teha nii-öelda reeglitest kinni pidades. Nii on hävitatud päris mitmeid terrorirühmitusi ilma suuremate probleemideta. Nii tuldi 80ndatel toime mitmete vasakpoolsete rühmitustega, näiteks Prantsusmaa Action Directe. Politsei on suutnud ka ETAt oluliselt nõrgestada.

Puudub muidugi ametlik statistika, kui palju rünnakuid on ära hoitud ning läbipaistvuse puudumine terrorismivastases võitluses võib viia omakorda probleemideni. Probleeme tekitab ka ulatuslik jälgimine, vastureaktsioon sellele on paljastajad nagu Edward Snowden.

Piiravad abinõud terrorismiga võitlemisel paistavad jätvat oma jälje demokraatiale.

Pärast 2001. aasta septembri sündmusi paistis, et olukord halveneb kiiresti – liiga palju vabadusi ja väärtusi ohverdati terroriga võitlemise nimel. Ei olnud ka tugevaid kodanikuliikumisi selle vastu, inimesed olid tõepoolest hirmul ja piirangud ei puudutanud siiski veel enamikku.

Olukord jõudis vahepeal oluliselt paremaks muutuda, Al-Qaeda roll vähenes, vähenes nende huvi rünnata sihtmärke läänes ning ohu vähenedes hakati ka lääneriikides terrorismivastase võitluse meetodeid kriitilisema pilguga vaatama.

Charlie Hebdo rünnakute järel on räägitud, et Euroopa võib nüüd minna sarnast teed nagu USA 2001. aastal. See oleks siiski aga üsna veider, sest need kaks on võrreldamatud rünnakud. Sealjuures oli vaid aja küsimus, millal Euroopas järgmine rünnak aset leiab.

Paistab, et teatud pööre oli juba Islamiriigi tegevuse taustal toimumas – kriminaliseeritakse džihadismi, püütakse erinevate seaduste abil ennetada kodanike võõrriikidesse võitlema minemist, tabada neid veel enne ühegi kuriteo sooritamist.

Paljudes riikides on keelatud võõrriigi vägedes võitlemine, see ei ole midagi ebatavalist. See, et minnakse ISISega ühinema, on murettekitav ning on valitsusi pannud mõtlema mitte ainult küsimusele, miks sinna minnakse, vaid pannud otsima ka lahendusi, kuidas nad enne millegi korda saatmist peatada. See on aga väga vastuoluline.

Isegi terroriorganisatsioonide ideede toetajate seas on väga väike protsent neid, kes tegelikult ise midagi teevad. See viib meid aga taas küsimuseni, kas teatud poliitilisi ideid saab tegelikult kriminaliseerida ja kuidas seda teha.

Me oleme harjunud ideega, et demokraatlikus riigis ei ole poliitilisi vange. Kui keegi paneb toime terroriakti, on kõik selge. Nüüd aga tahavad riigid aktiivsemalt takistada terroriste, mis tähendab ideede kriminaliseerimist. See on aga väga problemaatiline valdkond ja võib lõppeda meelsusvangidega vanglates. On muidugi palju inimesi, kes mõtlevad kõiksuguseid hulle mõtteid, ent me ei saa neid selle eest vangi panna. Muutuksime sedasi totalitaarseteks riikideks.

Kui tõenäoline on terrorirünnak mõnes Balti riigis?

Väga ebatõenäoline – selle jaoks oleme me tõesti liiga väiksed ja tundmatud. Terrorismile, mis püüab tähelepanu, see ei sobi. Ma ei lisaks terrorirünnakut meie jaoks kõrge prioriteediga ohtude nimekirja.

Kõigi potentsiaalseid terroriste ei saa jälgida, me ei saa panna kõikjale politseinikke, see ei ole lihtsalt võimalik. Terrorism on mõnevõrra loodusõnnetuste sarnane.

Üks IRA aktiviste rääkis kord julgeolekutöötajatele, et teil peab vedama kogu aeg, aga meile piisab ühest korrast – on vaja ühte suurt pauku ja sellest piisab. On kohe palju kisa ja tähelepanu.

Me saame paremini ära hoida tõenäoliselt väga suuremõõtmelisi üritusi, ent samas on olemas ju ka Anders Breiviki laadsed juhtumid – piisas ühest inimesest, et teha nii palju kahju. Oluline on peatada nii palju, kui saame, aga leppida sellega, et absoluutselt kõike peatada ei saa. Statistikat vaadates saab ju selgeks, et suremiseks on nii palju muid võimalusi ja me ei muretse nende pärast kogu aeg. Enne Süüria olukorra paranemist ei muutu ka terrorioht sealjuures oluliselt väiksemaks.

Asta Maskaliūnaitė

2006. aastast Balti kaitsekolledži sõja- ja konfliktiuuringute lektor

Budapesti Kesk-Euroopa ülikoolis 2007. aastal kaitstud doktoritöös uuris baskide terroriorganisatsiooni ETA rolli Hispaania poliitikas.

1999. aastast uurib terrorismi