Keegi vanasõnade parodeerija on avaldanud üsnagi sügavmõttelise postulaadi – kui häda ei ole, siis tuleb see välja mõelda. Kogu see üles kutsuv kirjatükk on ajendatud just sellest «hädast», mis äsjamöödunud emakeelepäeval jälle meenus.
Erik Tohvri: arvuti, teabur või teadar? (1)
Kuigi ümberringi kihab nii meie riik kui ka ligi pool maailma hoopiski suurematest ja tõelistest hädadest, kripeldab minul nende kõrval hingel üks süütu ja lihtne sõnake – arvuti –, mis mõistena üha vähem kattub selle riistapuu tegeliku otstarbega. Ajalooliselt on see nimetus mõistetav, masinarvutuse arendamine sai alguse ikkagi vajadusest suuri ja keerukaid arvutusi lihtsustada ja arvutamistöödel inimlikke eksimusi vältida, sellepärast sündis seadeldise nimetus verbist arvutama ja nii jäigi. Pakuti asenduseks välja ka eestikeelne tehissõna raal, mida laiemalt omaks võtta ei õnnestunud – ilmselt sellepärast, et sünnitas sedamaid uue tegusõna raalima, mis oli kahtlaselt sarnane traalimisega. Aga tänapäeval, kui arvuti on arenenud väikeseks, mugavaks kõiketeadjana asendamatuks kaaslaseks ja peamiselt interneti vahendajaks, vajaks ta hoopiski uut ja omadustele vastavat nime. Mugandatud laensõna inglise keelest, kompuuter, on meile liiga võõras ja kohmakas ega taha kuidagi eesti keelde sobituda. Soomlased läksid algusest peale oma teed – nende tietokone (tõlkes teadmismasin) on sisuliselt täpne, aga soomepäraselt kohmakas, tervelt neli silpi!