/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
Putini teade suurema osa vägede väljatõmbamise kohta Süüriast tekitas suure segaduse ja oletuste laviini. See oli suureks ootamatuseks nii Venemaa poliitilisele establishment'ile kui ka Venemaa sõpradele ja kriitikutele, kirjutab semiootik Mihhail Lotman oma blogis.
Talle omases maneeris teatas Putin oma otsusest otse-eetris, kuulates enne seda kaitseminister Šoigu ja välisminister Lavrovi ettekanded olukorrast (kogu Putini kehakeel näitas eriti Šoigu ettekande ajal ülimat tülpimust). Võis aru saada, et teised ministrid, k.a peaminister Medvedev said sellest otsusest teada alles telepildist. Veidi hiljem teatas Putini pressiesindaja Dmitri Peskov jahmunud ajakirjanikele, et tegelikult oli eelnevalt teavitatud ka Süüria president Assadi, kes oli sellega väga nõus.
Sellegipoolest on nii Venemaal kui Assadi sõprade leerist kosta hääli, et Putin on nad reetnud. Venemaal ringleb hulgaliselt vandenõuteooriaid, et Putinit sundisid seda sammu tegema mingisugused tumedad jõud. Järgnevast karikatuurist saavad aru vaid need, kes on omal ajal näinud vene kultusfilmi «Ergav kõrbepäike».
Kõige huvitavama versiooni esitas ajaloolane Juri Felštinski. (Vt ka Postimehest) Mulle pakkus see versioon intellektuaalset rahuldust, kuna langes kokku minu enda mõttekäiguga. Vahe on vaid selles, et Felštinski esitab seda kindlas kõneviisis, minul aga käis see rubriigi alla «mida võiks Putin teha juhul, kui ta oleks tark». Kuid paraku selles tingimuses ei saa ma olla veendunud. Felštinski väidab, et tegemist on Putini kindla plaaniga sõdida Türgi vastu võõraste kätega. Nimelt kurdide kätega.
Selleks on Putinil vaja moodustada kurdide riik, mis loomulikult oleks otsekohe sunnitud astuma sõtta Türgiga. Selline plaan on üsna tõenäoline. Vene meedias olen juba mõnda aega pannud tähele sümpaatiat kurdide ja nende ajaloo vastu. Vrd nt siin, kus on juba märgata selgeid vihjeid kurdide omariikluse toetamisele. Kuid veel olulisemad on need publikatsioonid, mis järgnesid Putini avaldusele (nt siin). Ülimalt iseloomulik on kurdide kompaktse asustuse kaart:
Märkimisväärne on siin see, et Süüria ja Iraagi osa on vähendatud ning kurdid puuduvad endise NSVL aladelt, nagu Armeenia ja Aserbaidžaan, kuid seevastu on heldelt jagatud Türgi territooriumi.
Võib-olla olulisemadki on kolmapäevased uudised, et Venemaa andis Iraagi kurdidele üle moodsa relvastuse. Kuna tegemist on põhiliselt maa-õhk tüüpi rakettidega, siis on selge, et see on suunatud mitte ISi puuduva lennuväe, vaid ikkagi kurdide positsioone pommitavate Türgi õhujõudude vastu.
Ma pean tunnistama, et kirjutan kõike seda kahetise tundega. Olen aastakümneid tundnud sümpaatiat kurdide omariiklustaotluste vastu (tuletame meelde, et kurdid on maailma suurim nn esindamata rahvas). Olin väga nördinud, kui Ameerika Ühendriigid eesotsas president George W. Bushiga hoidsid pärast Saddam Husseini verise režiimi purustamist meeleheitlikult kinni Iraagi territoriaalse terviklikkuse dogmast. Minu arust oleks tulnud lasta detsentraliseerimisprotsess vabaks, mille tagajärjel oleks ilmselt tekkinud kolm riiki: šiiitlik riik lõunas, sunniitlik kolmnurk keskosas (probleemiks oleks muidugi Bagdadi jaotamine) ning kurdide riik põhjas. Ma arvan siiamaani, et nii oleks suudetud ära hoida suur osa jamadest, mis Iraagis hiljem on tekkinud. Ka praegu on pešmerga (kurdide sõjavägi) ainus reaalne sõjaline jõud, mis võiks ISi purustada.
Siiski arvan, et Felštinski oletused on õiged vaid osaliselt. Putin muretseb väga vähe kurdide käekäigu pärast ning kogu selle Süüria kampaania puhul võib oletada, et selle põhieesmärk ei olnud ei võitlus terrorismiga ega isegi Süüria presidendi positsioonide kindlustamine, vaid Venemaa relvajõudude efektiivsuse demonstratsioon. Nagu ütles Putin: Venemaa näitas, et saab kaugel oma territooriumist efektiivselt kasutada suuri erinevatest väeliikidest koosnevaid komplekse. Ja seda ta tõepoolest näitas. Tõsi küll, NATO liidritele see erilist muljet ei avaldanud.