Lõunakorealased

FOTO: SCANPIX

Esimesed märksõnad, mis meenuvad kui juttu tuleb Lõuna-Koreast, oleksid ilmselt tehnoloogia kiire areng ja pidev kemplemine oma riiaka põhjanaabriga. Samsung, LG, Hyundai, KIA on vaid mõned üleilmsed brändinimed, millega see pindalalt väike, kuid töökas ligi 50-miljoniline riik Kaug-Idas on end kehtestanud kui maailma üks viimaste kümnendite edulugusid, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Lõuna-Korea ei ole eurooplaste jaoks ülearu populaarne turismisiht, Koread nähakse ühe kauge tundmatu maana - üks Hiina ju kõik! Äriringkondadele Eestis on Korea samuti üsna tundmatu, vaid vähesed ettevõtted on leidnud selles tegelikult kõrgtehnoloogiliselt arenenud riigis omad võimalused ja koostööpartnerid.

Valdavalt on täna äri siiski impordile suunatud iseloomuga. Lõuna-Korea tootmisettevõtted on kindlasti moodsama sisseseadega kui samalaadsed tehased Euroopas. Eestis on võimalik õppida ka korea keelt, kui kellelgi on tõsine plaan korealastega tõsisemalt suhtlema hakata.

Lisaks tehnoloogiaettevõtetele on Korea poolt näha suurt pingutust enda tooteid pakkuda näiteks ehitusmaterjalide valdkonnas, samuti on olemas riiklik projekt korea köögi levitamiseks üle maailma. Korea popmuusika võib meeldida või mitte, aga see veider kostüümidraama on juba maailmakuulus.

Võib üldistada, et vaatamata oma läänelikule väljanägemisele on tegemist väga vanade dogmadega võitleva idamaa riigiga, mille mõistmiseks ei piisa isegi keeleoskusest. Just nendest meile keerulistest külgedest, mis Lõuna-Korea ühiskonda täna pingestavad ja meile arusaamatuna näivad, järgmised read kirjutavadki.

Ajaloost

Arusaamiseks, kuhu teel ollakse, meenutame kust Lõuna-Korea tuleb. Ehk aitab see mõista, et tegemist on väga noore riigiga tänapäevaste kommete ja arusaamade vaatenurgast.

Lõuna-Korea loodi peale turbulentset perioodi piirkonnas alles 1948. aastal Korea poolsaare lõunapoolsel osal. Kui Põhja-Korea sai tugevat majanduslikku toetust sotsialismileerist ja kosus kiiresti, siis Lõuna-Korea langes pikaks perioodiks mitmete diktaatorite meelevalda.

1950-1953 väldanud Korea sõda hävitas mõlema värske riigi infrastruktuurid ja tappis miljoneid, kuid just Lõuna-Korea kannatas sõja tagajärjel kõige rohkem. Koreade jagunemisel jäi enamik tööstust ja maavarasid Põhja-Koreale, seega sai hetkega Lõuna-Koreast agraarmaa ja kogu tööstus tuli uuesti üles ehitada. Võib öelda, et selleks kulus ligi 40 aastat. Olgu mainitud, et kuni 1960. aastate keskpaigani tapeti Lõuna-Koreas poliitilistel põhjustel enam inimesi kui Põhjas.

USA sõdurid Korea poolsaarel 1950. aastal. Foto: Scanpix

FOTO: War/

Riigi arengut pidurdasid järjestikused võimuvahetused, harvad polnud riigipöörded. Näiteks pikaaegne sõjaväelise taustaga president Park Chung-hye tapeti tema enda julgeolekujuhi poolt õhtusöögi ajal. Tapetud presidendi tütar on muide tänane Lõuna-Korea president Park Geun-hye.

Põhja-Korea süüdistused Ameerika Ühendriikide okupatsioonist Lõuna-Koreas olid omal moel isegi tõesed – Ameerika sõjavägi jäi poolsaarele kohe peale Korea sõja lõppu ja tagas peale Koreade jagunemist Lõuna-Koreale küll iseseisvuse, aga majanduslikus mõttes algas sisuline koostöö ja riigi aitamine ameeriklaste poolt alles Ronald Reagani valitsemise ajal. Siis hakati riigile andma soodustingimustel laenuabi tootmissektori arendamiseks.

Lõuna-Koread loetakse demokraatiaks aastast 1987, kui riigi etteotsa tõusis Roh Tae-woo. Roh oli esimene tõeliselt vabadel valimistel presidendiks tõusnu, kelle edu tagasid reformimeelsed lubadused peamiselt inimõiguste valdkonnas. Sel ajal istus Lõuna-Korea kinnipidamisasutustes tuhandeid teisitimõtlejaid, peamiselt üliõpilasi. Edasine on juba ajalugu, pigem edulugu. Roh pidas oma sõna.

Edukas või äpardunud?

Kuid mitte kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Tänane Lõuna-Korea ühiskond on edukultuse ühiskond. Kui sa ei ole edukas, oled ebaõnnestunud. Selline loosung saadab lõunakorealast juba lastesõimest alates. Meile tuttavad eliitkoolid ja koolikatsed tulevad Koreas teemadeks juba lasteaia valikul. Ülikoolide konkursid on meeletud, hariduse omandamine välismaa tuntud ülikoolides on pigem norm kui erand.

Lõuna-Korea kontoritöötajate töökoha seinu katavad lugematud diplomid, tunnistused ja sertifikaadid. Läbiviidud uuring, mis pidi selgitama, millised on lõunakorealasi peamiselt saatvad kartused, ei olnud esikohal enda või lähedaste käekäik ja tervis, vaid mure riigi majandusliku arengu osas. Jõulusoovidena peetakse esmaseks riigi majanduskasvu kosumist.

Enamasti on Korea kontorid avatud. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Töönädal Lõuna-Koreas kestab küll viis päeva nagu meilgi, kuid reaalses elus mahutatakse nende viie päeva sisse vähemalt üks lisapäev. Pealinnas Soulis on argipäeviti veel kell üheksa õhtul kõik kontorid valgustatud ja tööpäev kestab. On kirjutamata reegel, et töötajad ei lahku enne, kui seda on teinud ülemus. Ülemustel teatavasti meeldib töökohal viibida kauem kui peaks. Puhkusepäevi saab lõunakorealane aastas umbes nädala jagu.

Kohalikud naljatavad, et korealasest turisti eristab hiinlasest või jaapanlasest tohutu tempoga vaatamisväärsuste juurest teiseni kulgemine, hoo pealt pildistamine ja pidev nutitelefoni rullimine. Kui jaapanlane pildistab uhke peegelkaameraga, hiinlane lehvitab näo ees tahvelarvutit, siis korealane pildistab telefoniga. Nädalase puhkusega tõesti muul moel palju maailmas reisida ei jõua.

Euroopasse kolinud Korea ärimehed ei suuda siinses maailmas kaua kohaneda – ei ole ju normaalne, et reedesel pärastlõunal on nende Euroopa äripartnerid juba suusamäel või spaas.

98 protsendil noortel korealastel on nutitelefon. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Talumatu süükoorem

Lõuna-Koreas ei aktsepteerita eksimusi. See peegeldub kõige reljeefsemalt äris ja poliitikas, kust on tuua mitmeid prominentseid näiteid. Tuntuimad vabatahtlikult elust lahkujad on olnud riigi president Roh Moo-hyun, kes hüppas kaljult alla vaid tema vastu algatatud ja samas lõpetatud korruptsioonijuhtumi tõttu, süüd tuvastamata.

Lisaks on enesetapuga lõpetanud asepeaminister Kim Young-chul, Busani linnapea Ahn Sang-Young ja Hyundai värvikas tegevjuht ja arvamusliider Chung Mong-hun. Viimasele heideti ette lubamatut majanduslikku läbikäimist Põhja-Koreaga. Väidetavalt maksis Chung suuri summasid Kim Jong-ilile althõlma oma äritegevuste edendamiseks Põhja-Korea territooriumil. Süüdistust ei järgnenud, kuid Chung otsustas elust siiski igaks juhul lahkuda.

Lõuna-Korea on maailma kolme suitsiidseima riigi hulgas, seda mitte ainult arenenud, vaid kogu maailma maade arvestuses. 2012. aastal, kui selline analüüs viimati valmis, olid 100 000 surmast 30 enesetapud. See teeb tuhandeid juhtumeid aastas! Ka Eestis on see number kõrge, 13. Enesetappe sooritavad peamiselt maapiirkondades elavad vanemad inimesed, kelle lapsed on neid hüljanud ja kes ei leia elus enam rakendust. Seda peetakse ühiskonnas ebaõnnestumiseks ja selline asjade kulg ei ole aktsepteeritav.

Lõuna-Korea linnades on enamlevinud suitsiidide sooritamise kohtades - sildadel ja kõrghoonete vaateplatvormidel - telefoniautomaadid juhuks, kui otsuse langetanud inimene soovib veel viimast korda nõu küsida. Mobiilirakendusi enesetapjate meelemuutuse saavutamiseks peetakse tavalisteks. Sellised abivahendid on omased tehnoloogiast läbiimbunud ühiskonnale, aga psühholoogilisi dogmasid ja arusaamu muuta ei ole suudetud.

Lõuna Korea. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Lõuna-Koreas on levinud olukord, kus mõrva korral on ohvri kõrval ka kurjategija enda surnukeha. On olnud juhuseid, kus end on maha lasknud politseinik, kes ei ole suutnud takistada kuriteo toimumist.

Põhja-Koreas näiteks on hukkamised tavapärased. Kuigi need on inimõiguste seisukohast lubamatud, on siiski Korea ühiskonnas mõlemal pool piiri eksimuste tunnistamise korral surmaga lõpplahendus palju mõistetavam kui meie mõttemaailmas. Iseasi, kas Lõuna-Korea seebika vaatamine põhjakorealase poolt on eksimus? See ei ole käesoleva artikli teema.

Kes ütles, et asiaadid ei joo?

Otsene edukultuse tagajärg on alkoholismi tuntav levik Lõuna-Koreas. Ajalooliselt ei ole Aasia rahvad kunagi maailmas silma paistnud alkoholilembusega. Aasias on tänagi riike, kus alkohol on peaaegu tabu. Meenuvad Bhutan, aga ka Indias ei ole kohalikele alkohol liiga lihtsalt kättesaadav.

Lõuna-Korea on siinkohal väga hoiatav näide, mis juhtub inimestega, kelle geneetikasse ei ole sisse kirjutatud alkoholitaluvuse koodi. 2015. aasta andmetel tõstab joomiseks sobivas eas lõunakorealane 14 pitsi kangemat kraami nädalas, ületades sellega enam kui kahekordselt isegi venelasi. Alkoholisisalduse talumisest on venelasteni muidugi veel minna, sest enamus Koreas tarbitavaid alkohoolseid jooke jäävad kanguselt kindlasti alla 40 kraadi.

Rahvuslikku riisiviina sojut toodetakse kangustega käärinud mahlast kuni raketikütuseni. On selgemast selgem, et alkoholism on Lõuna-Koreas kasvav probleem, üheski teises arenenud Aasia suurlinnas ei näe nii palju joobnud inimesi kui Soulis. Kuritegevust hämmastaval kombel alkoholilembus kasvatanud ei ole või on seda veel vara hinnata.

Loo teises osas, mis ilmub 23. märtsil, vaatame rohkem inimlikke tahke, mis edukultuses ühiskonnale on omad jäljed jätnud.


Loe ka Erki Loigomi lugusid Põhja-Koreast: