Venemaa sekkumisel Süürias on tagajärgi, mis küündivad palju kaugemale kui Lähis-Ida, kirjutab Euroopa Välissuhete Nõukogu direktor Mark Leonard.
Mark Leonard: Venemaa sekkumisel Süürias on maailmakorda muutvad tagajärjed (5)
/nginx/o/2017/10/27/7258141t1h86ed.jpg)
15. märts 2016, 20:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kremli sõjaväeline tegevus on patiseisu kallutanud valitsusvägede kasuks ning viinud kursilt kõrvale ka sõja lõpetamiseks vajalike poliitiliste kompromisside leidmise. See kuulutab ka uue geopoliitilise ajastu algust, kus laiaulatusliku sõjalise sekkumisega ei tegele mitte enam lääneriikide koalitsioonid, vaid riigid, mis tegutsevad endi kitsastest huvidest lähtudes ja sageli rahvusvahelisest õigusest tulenevaid seadusi rikkudes.
Külma sõja lõpust saati on vaidluses rahvusvahelise sõjategevuse üle olnud vastastikku interventsionistlikud lääne suurjõud ja nõrgemad riigid, nagu Venemaa ja Hiina, mille juhid väidavad, et riiklik suveräänsus on pühamast püham ja puutumatu. Süürias toimuv on olnud järjekordne tõend olukorra muutumisest. Samal ajal kui lääneriikidel hakkab kaduma huvi sekkumise vastu – eriti maavägede osalusel toimuvate sekkumiste vastu –, on sellised riigid nagu Venemaa, Hiina, Iraan ja Saudi Araabia järjest enam ninapidi oma naaberriikide asjades.
1990ndatel aastatel, pärast genotsiide Rwandas ja Balkani maades, lõid lääneriigid doktriini n-ö humanitaarse interventsiooni jaoks. «Kohustus Kaitsta» («The Responsibility to Protect», R2P) kinnitas, et riigid vastutavad oma rahva heaolu eest, ning sundis rahvusvahelisi kogukondi sekkuma olukordadesse, kus valitsused ei olnud võimelised oma rahvast massiliste jõleduste eest kaitsma või kus valitsused ise rahvale ohtlikud olid. See doktriin seati ülemaks traditsioonilisest riikliku suveräänsuse kontseptsioonist ning riikides nagu Venemaa ja Hiina hakati seda õige pea vaatama kui lääneriikide kehva ettekäänet neile sobivaks võimuvahetuseks.
Iroonilisel kombel kasutab Venemaa nüüd ise R2P sarnast kontseptsiooni oma sekkumiste õigustamiseks, ainult et praeguses olukorras pakutakse valitsusele kaitset kodanike eest, mitte vastupidi. Venemaa teod on tegelikult argument, miks võiks pöörduda tagasi täieliku suveräänsuse aega, mil ainsaks vastutajaks riigi piiride sees toimuva eest olid valitsused.
Venemaa seisukoht näitab ka seda, et ta eelistab stabiilsust õiglusele ning kiidab heaks autoritaarse võimu õigusjärgsuse. «Värviliste revolutsioonide» vohamisega sellistes riikides nagu Gruusia, Ukraina ja Kõrgõzstan on Venemaa ja Hiina muutunud rahvaülestõusude suhtes üha ettevaatlikumaks. Nende silmis muudab lääneriikide sekkumise oht olukorra potentsiaalselt veelgi ebastabiilsemaks. Hiinlased on selle idee tähistamiseks lisanud oma välispoliitilisse žargooni isegi spetsiaalse väljendi: fan xifang xin ganshe zhuyi (vabas tõlkes tähendab see «lääneriikide neointerventsionismile vastamist»).
Venemaa lugupidamisel suveräänsuse suhtes on silmanähtavad piirid. 2014. aastal Krimmis kasutas Kreml sekkumiseks hoopis teistsugust doktriini, õigustades oma tegevust Ukrainas sellega, et tahab kaitsta vene rahvusest inimeste õigusi. Selline tegevus tähendab aga tagasiminekut Vestfaali rahulepingu eelsesse, keeleliselt ja usuliselt ühtsesse maailmakorraldusse, mida harrastati näiteks Tsaari-Venemaal, mis pidas ennast kõikide slaavlaste kaitsjaks.
Pole just üllatav, et selline õigustus sekkumisele leiab mujal maailmas kiiresti pooldajaid. Lähis-Idas on Saudi Araabia omaks võtnud paralleelse argumendi sunniitilike jõudude toetamiseks Jeemenis ja Süürias ning samamoodi toetab Iraan oma šiiitidest liitlasi mõlemas riigis. Isegi Hiinat sunnitakse järjest enam võtma vastutust oma välismaal paiknevate kodanike ja ettevõtete eest. Liibüa kodusõja alguses viis Hiina õhutranspordi abiga riigist välja kümneid tuhandeid oma kodanikke.
Kõik see on toimunud ajal, mil lääneriigid hakkavad kaotama oma sõjalist juhtpositsiooni. Uuendused Venemaa ja Hiina armeedes ning järjest tavalisemaks muutuv ebasümmetriliste strateegiate kasutamine nii riiklike kui ka mitteriiklike osaliste poolt on loonud sõjatandril võrdsed võimalused. Riikide toetusega mitteriiklike osaliste tegevuse levik sellistes paikades nagu Liibüa, Süüria, Krimm ja Donbass hägustab erinevusi riikliku ja mitteriikliku vägivalla vahel.
Pärast külma sõda kehtestasid lääneriigid rahvusvahelise korra, mis määratles ülemaailmse geopoliitilise seisu. Kui see kord oli ohus, tundsid lääneriikide juhid end olevat volitatud sekkuma ükskõik millise probleeme tekitava «allumatu riigi» tegevustesse. Nüüd vaidlustatakse seda korda aga ühtaegu mitmel liinil: ülemaailmsel tasandil Venemaa ja Hiina poolt ning piirkondlikul tasandil järjest enesekindlamate osalistega Lähis-Idas, Ladina-Ameerikas ja isegi Euroopas.
Uue korra kujunemisel on tõenäoline, et rollid, mida riigid viimasel 25 aastal mänginud on, muutuvad. Lääneriikides teevad comeback’i ilmselt suveräänsus ja piiratud jõukasutamine ning riigijuhid, kes varem on end tagasi hoidnud, muutuvad oma vägede väljasaatmisel julgemaks.
Mark Leonard on Euroopa Välissuhete Nõukogu direktor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.