Lauri Hussar

FOTO: Peeter Langovits

Eesti meediakanalite viimaste aegade menukaimaks arutelužanriks hakkavad kujunema kõikvõimalikud vastasseisud. Vastasseisule rajatud uudist näete nii televisioonis, raadios, ajalehes kui ka online- ja sotsiaalmeedias. Tihti on tulistes vaidlustes ridade vahele kirjutatud veendumus, et arutelupartner on rumal või lausa loll.

Eks suuresti räägi see ka debateerijate kultuurist või kultuuritusest, kuid klassikalisele konfliktile üles ehitatud formaat toob üha enam laua taha diametraalselt erinevate seisukohtade esindajaid. Järgneb vahetu verbaalne kähmlus. Meediatarbijad plaksutavad, publikumenu on garanteeritud, kuid kas see aitab meil probleemi tuuma paremini mõista või toob meid lahendusele lähemale, on küsitav.

Meelelahutuslikkus annab võimaluse äärmustele ja nii juhtubki alatihti, et arutellu kistakse vasakliberaalid ja paremradikaalid, homofoobid ja homofiilid, feministid ja šovinistid, karsklased ja alkohoolikud. Seda nimekirja võib veel pikalt jätkata, kuid alkoholipoliitika probleemide selgitamine alkohooliku ja täiskarsklase arutelu abil võib küll mõjuda koomiliselt, kuid kelle argumendid ja faktid oleksid sellises arutelus veenvamad? Üks ütleb, et tähtis on tervis, teine seevastu, et olulisem on vabadus ja iseotsustamisõigus.

Vanakreeka filosoofid uskusid, et vaidlustes selgub tõde. See võikski ju nii olla, kui arutelu kujuneks argumenteerituks ja kaasväitlejat arvestavaks, ent kui laua taha tuuakse antipoodid, siis on kuri karjas. Sellisel juhul kuulutatakse võitjaks see, kes kõvemini karjub, paremini kildu rebib või hiilgavalt demagoogitseb. Vastandite heitluses on pinget, naudingut pakkuvat kirge, kuid tasuks alati mõelda, et diametraalselt erinevate seisukohtade vahele mahub omakorda terve maailm, mis on kaugelt suurem sellest ahtast vaatest, mida näevad maasse kaevunud, teineteise pihta turmtuld andvad võitlejad. Vaatemängulist showʼd pakkudes varitseb oht, et sisu kipub ilutulestiku taustal kaduma.

Vihakõne, sallimatuse ja hüsteeria võimendamine loob olukorra, kus see hakkab ühiskonnas vastu kajama ja seda niimoodi, et see võib meile kõigile tulla halva üllatusena.

Vastandumismängus varitseb ka veel teine oht. Iseenesest ei ole ju teravas vaidluses midagi halba, ent kui selle põhjal upitatakse mõtteviisi ja rühmitusi, millel puudub avalikkuse lai toetus, siis tehakse ühiskonnale sellega karuteene. Marginaalid muutuvad üha nähtavamaks ja seeläbi ka olulisemaks. Neil endilgi tekib ettekujutus, et tegeletakse millegi suure ja tähtsaga. Kitsa huvigrupi jõuline esilekerkimine süvendab pingeid ühiskonnas ja aitab kaasa selle lõhestamisele.

Vihakõne, sallimatuse ja hüsteeria võimendamine loob olukorra, kus see hakkab ühiskonnas vastu kajama ja seda niimoodi, et see võib meile kõigile tulla halva üllatusena. Ajakirjandus on aja peegel ja kindlasti peaks ta rääkima kõikidest ühiskonnas ette tulevatest nähtustest, kuid seda tuleks teha viisil, mis oleks vastutustundlik ja ratsionaalne ning arvestaks ka suurt pilti. Kui lähtutakse aga vaid klikihuvist, võib sellest saada kliki huvi.