Petlemma külje all paiknev ebaseaduslik juudiasundus Har Homa.

FOTO: SCANPIX

Lähis-Ida olukorra halvenemisel on palestiinlaste saatus jäänud tagaplaanile. 2014. aastal Gaza sektoris toimunud Iisraeli sõjaväeperatsiooni Protective Edge järel on kahe riigi lahendus vaid vaevu hingitsenud, kuigi USA välisminister John Kerry on püüdnud seda kangelaslikult taas ellu äratada. Paljud selles piirkonnas ja mujal on nüüd arvamusel, et see lahendus on surnud, kirjutavad Yale'i ülikooli politoloogiaprofessor Ian Shapiro ja uurimisassistent Nicholas Strong.

Kohe kerkib aga uus probleem. Kui riigi staatus jääb käeulatusest välja, on ainult aja küsimus, millal suur hulk palestiinlasi hakkab nõudma õigust Iisraeli valimistel hääletada. See saab olema pingeline konflikt. Iisraellased on ideega kahest riigist mänginud nii kaua osaliselt just seetõttu, et palestiinlased ei saaks valimisõigust.

Kuidas saaks kujunev kord muutuda aga kaasavamaks ja õigusjärgsemaks? Konstruktiivsed võimalused võivad peituda otse meie nina all.

Eeskujuks majanduslikud eritsoonid

Peatselt pärast seda, kui Iisrael allkirjastas 1994. aastal Jordaaniaga rahuleppe, pakkus tolleaegne välisminister Shimon Peres leppe tugevdamiseks välja piiriülese ühise majandustsooni loomise. Sellest ettepanekust kasvas välja Jordan Gateway tööstuspark (Jordan Gateway Industrial Park) – 346-aakrine majanduslik eritsoon, mis katab Jordani jõe kaldaid nii Iisraelis kui Jordaanias.

Iisraeli töösturi Shlomi Fogeli juhtimisel on tööstuspark viimasel ajal märkimisväärselt kasvanud. Iisraeli valitsus panustas sellesse 2013. aastal 34 miljonit dollarit. Jordaania, mis on 2001. aastast alates projekti suuremalt osalt juhtinud, pakub püsivat rahanduslikku tuge. Nagu muu maailma majanduslikes eritsoonides, kehtivad ka selles pargis tööstustele maksuvabadus ning muud majanduslikud eelised.

Sellist mudelit peaks laiendama ka poliitilistele eritsoonidele, mis aitaks vähendada iisraellaste ja palestiinlaste vahel valitsevat lõhet. Poliitilised eritsoonid saaks luua Iisraeli, Läänekalda ja Gaza vahele ning need peaksid olema paremini ühendatud kui tööstuspark, mis sõltub välisest tööjõust.

Poliitilistes eritsoonides tekkiksid uue korraga mikromaailmad, kus kohalike äriettevõtete omanikud saaksid olla nii iisraellased kui palestiinlased ning töötajad oleksid pärit mõlemalt poolt piire. Need inimesed peaksid aga kõik elama poliitilises eritsoonis, et saada omandiväärtpabereid ja juhtivaid rolle ning seda rohkem, mida pikem on nende ametiaeg. 

Elu poliitilises eritsoonis

Poliitilistel eritsoonidel peaks olema ka suur sõltumatus nii Iisraeli kui Palestiinia võimuorganitest. Samadesse tsoonidesse loodud elamistingimusteks vajalik taristu koolidest munitsipaal- ja tervishoiuteenusteni oleks enamjaolt sõltumatu ning igapäevane juhtimine oleks elanike kätes, säiliks majanduslik huvi eritsooni elujõu vastu ning tekkiks algatusi, mis toetavad kaherahvuselisi ühiskondi.

USA suurim elamurajoonide kompleks Co-Op City on üks võimalikest mudelitest. Co-Op Cityt juhib kogukonnapõhine korporatsioon, mis haldab koole, poode ning eraõiguskaitset. Sellised ühishuvidel põhinevad elamurajoonid on USAs viimastel aastatel populaarsemaks muutunud ning osa sellest populaarsusest põhineb suurenenud osalusvõimalusel. Lähis-Idas võiks taoline elukorraldus luua uusi rahvustevahelisi koostöövorme.

Suureks mureallikaks on aga turvalisus. Alguses oleksid poliitiliste eritsoonide välisaladel sarnased kontrollpunktid Läänekalda ja Gaza vahelistega. Inimestel poleks aga vaja igapäevaselt edasi-tagasi sagida. Sisemist korda tagaksid iseseisvad julgeolekujõud, sarnaselt kogukonnapõhiste elamurajoonide komplekside ja ülikoolilinnakutega. Erinevus Jordani tööstuspargiga seisneks just selles, sest tööstuspargis kontrollivad Jordaania ja Iisrael Jordani jõe ääres kumbki oma poolt.

Arvestatav alternatiiv

Poliitilised eritsoonid peaksid mõlemal pool piiri asuma transpordivõimaluste lähedal, kuid pühapaikadest, asustustest ja strateegiliselt olulistest sõjaväepunktidest eemal. Kaks võimalikku asukohta on Tulkaremi, Läänekalda ja Herzliya vahele kunagi planeeritud Khaddouurie tööstuspark ning Gaza linna lähedal asuv Karni tööstuspiirkond.

Idee elluviimiseks pole vaja veenda ei valijaskondi ega ekstremiste ning vajalik pole ka kellegi kodust lahkuma sundimine. Poliitilised eritsoonid meelitaksid ise kohale need inimesed, kes tahavad alternatiivi praegusele poliitilisele seisakule ja rahvastiku poolt juhitud kõigutamatule kaldumisele Iisraeli apartheidi suunas.

Need, kes suunduksid elama poliitilistesse eritsoonidesse, oleksid aktiivselt pühendunud tsoonide püsimajäämisele. Esimeste eritsoonide edukuse puhul tekib ka surve neid juurde luua. On võimalus, et piiriüleseid poliitilisi eritsoone luuakse tulevikus ka okupeeritud aladel ja suurearvuliselt iisraellastega asustatud paikades (Israel proper), sealhulgas linnades nagu Ramallah ja Tel Aviv.

Palju sõltub sellest, millised kogukonnad elanike poolt luuakse, kuid aidata saab ka väljastpoolt. Just nagu Jordaania Gateway tööstuspark, loovad poliitilised eritsoonid võimalusi nii sama piirkonna kui kaugematele investoritele teenida kasumit rahu pealt. Neile tehtaks kohalikke maksusoodustusi ning ehk isegi toetusi oma valitsustelt.

USA võiks asuda juhtpositsioonile, just nagu Egiptuse ja Jordaania majanduslike eritsoonide puhul. Algset abiraha saaksid anda näiteks valitsused ja filantroobid. Eesmärgiks peaks olema sama, mis Jordaania Gateway tööstuspargil – leida parimad praktikad, mis oleksid ka teistele eeskujuks.

Mitmed suuremad ettevõtjad juba kaaluvad poliitilistes eritsoonides ettevõtjateks hakkamist. Fogel kuulub BTIsse (Breaking the Impasse), mis koosneb silmapaistvatest rahu edendamisele pühendunud Palestiina ja Iisraeli ärijuhtidest. 2012. aasta juulis Palestiina suurärimehe Munib al-Masri ja Iisraeli tehnoloogiamiljardärist Yossi Vardi poolt loodud BTI-l on umbes 300 liiget, kelle ettevõtted toodavad vähemalt 30% Iisraeli ja Palestiina SKTst, mis muudab nad piisavalt mõjuvõimsaks ja rahakaks, et esimesele poliitiliste eritsoonide lainele hoog sisse anda.

Esimesed poliitilised eritsoonid peavad tõestama, et majanduse ja poliitika ühendamisel võib sündida koostöö, mis teisiti poleks võimalik. Iisraeli ja Palestiina riigivõimud peavad esialgu toeks olema, ent jäävad peagi ilmselt tagaplaanile. Selle eesotsas oleks hoopis ettevõtjad, kohaliku rahu välismaised toetajad ja kõige enam palestiinlased ja iisraellased, kes pingutavad kõigest väest, et saada selle uutmoodi rahu pioneerideks.  Edu korral võib kahe riigiga lahenduse surmast tõusta ootamatu õnnistus.


Ian Shapiro on poliitteaduste professor Yale’i ülikoolis ning Containment: Rebuilding a Strategy Against Global Terror autor. Nicholas Strong on Yale’i ülikoolis tudeng ja uurimustööde assistent.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org