Mart Meri: kuidas juba 200 aastat Eestit eri moodi jagada on püütud (4)

Mart Meri
, poliitik (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Meri
Mart Meri Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Poliitik Mart Meri kirjutab haldusreformist, tehes seda tagasivaatena viimase 200 aasta haldusreformidele tänapäeva Eesti territooriumil.

Mitte väga ammu tagasi oli praeguse Eesti alal umbes 1100 valda. Nii oli Tammsaare sündimise aegu. Ega vallad olnud taevast kukkunud. Kui 1816. ja 1819. aasta seadustega kuulutati talurahvas vabaks, hakkas vähenema ka mõisa organiseeriv ja kontrolliv roll. Külarahval tuli kogukonnaasjade korraldamine oma kätte võtta: maksude kogumine, sotsiaalhoolekanne, koolivõrk, eelkõige alama astme kohtusüsteem koos eestikeelse asjaajamiskeele sisseseadmisega, ositi politsei ja riigikaitse ülesanded, registrite pidamine jne. Tööd ja segadust ja õppimist päris palju. Eks seda kõike oli enne ka, mõisniku käe all, aga nüüd tuli juhtimine üle võtta. Mõisasüdame ümber tekkis rõngasvald, kui tänapäevaselt öelda.

40 aastat hiljem oli selge, et vallad on kõigi kohustuste täitmiseks liiga väetid. Vaesuma hakkasid ka mõisad. Keskvalitsus seadis viinapõletamisele ranged nõuded, tõsteti aktsiisi ja umbes pooled mõisa viinaköögid ei pannud survele vastu. Mõis ei jaksanud oma rõngasvalda enam doteerida. Elu muutus avatumaks ka, talusid osteti päriseks, rahvas muutus mobiilsemaks, vallal oli vaja teid ehitada, uusi koole rajada, õpetajaid palgata, kultuurielu vajas toetamist. Turumajandus oma tõusude ja mõõnadega muutus argisemaks.

Nii seatigi 1866. aasta  seadusega valla minimaalseks suuruseks 200 meeshinge, st enam-vähem tuhatkond vallaelanikku. Seadus oli liberaalne, lubas ühineda ja taas lahku minna volikogu äranägemisel. Valla institutsioon pidi olema vastukaaluks keskvalitsusele, kui see peaks tsentraliseerimisega ülbeks minema. Aga ega liberaalne seadus suuremat muutust kaasa toonud. Oli ju mugav, kui kohtutuba naabrimehega vaidlemiseks käe-jala juures. Ja pasunakoorile Saksamaalt pillide ostmise raha suudeti küla pealt ikka kokku klapitada.

Siiski oli kohtuasjandust liiga palju. Küllap koolegi – neid oli valdadel kokku rohkem kui 1200 koos kasvava bürokraatiaga. Ja 15 aastat hiljem läkski karmiks: 1889. aasta kohtureform määras vallakohtu piirkonna minimaalseks suuruseks 1000 meeshinge ehk umbkaudu 4000+ elanikku. Samas teekond kohtuni ei tohtinud olla pikem kui 13 kilomeetrit. Ühes kohtutega võeti ette ka vallapiirid ja ikka nii, et kui vabatahtlikult ei õnnestu, siis uut sorti ametnik – talurahvakomissar – otsustas ise. Enamasti vabatahtlikkus töötas, sest kribu-krabu oligi külameestele liiga palju. Edasi läks tormiliselt: paari aastaga vähenes valdade arv Põhja-Eestis (Eestimaa) neli korda ja Saaremaal koguni seitse korda (123-lt 18-le). Rikkas lõunas (Põhja-Liivimaa) peale ei käidud ja seal sai liitumine hoo sisse mõned aastad hiljem taas ühe masu (linahindade kukkumine maailmaturul) tagajärjel. Lõpptulemus aastaks 1899 oli 365 valda senise 1100 asemel.

Umbes 45 aasta pärast pöörati olukord tagasi. Enne aga loodi Eesti riik. Jõudu kogus mõtteviis, et kohalik omavalitsus ja keskvalitsus ei ole enam vastamisi norijad, vaid tuleb liikuda tõhusama sümbioosi poole. See oli ilus, aga naiivne, ja erakonnad seda alla ei neelanud. Tookordne suurmasu vähendas riigitoetust ligi 40 protsenti, vapsid pealegi lammutasid maakonnatasandi ja üleüldse hakkas poliitika üle keema. Siis aga juhtus nii, et kevadel 1935 tuli üks Tartu Ülikooli inimgeograaf Kadriorgu tõmbekeskuste ideega. Idee läks robinal töösse, ja uskumatu küll, aga sügiseks oli analüüs koos topomaterjalidega tehtud: inimeste harjumuspärased liikumisteed, asutuste ja talundite asukoht, kõlvikud ja looduslikud alad. Sellele alusmaterjalile asetati omavalitsuse kohustuste ja tegevuste (ettevõtluse toetamine jm tänapäevaselt kõlavat) funktsionaalne kiht koos hinnalipikuga.

Detsembriks 1935 oli detailne plaan valmis, ent pandi vapside mässu tõttu külmutuskappi. Suvel 1938 võeti plaan uuesti lauale ja anti paariks kuuks avalikkusele arutamiseks. Kalkulatsioonid näitasid, et alla 2000 elanikuga vallad kipuvad hätta jääma, ent suuremad enam mõistlikku mastaabiefekti ei anna. Soovituslikuks jäi 2000–3000 elanikku. Ega suurt õiendamist tulnudki ja sellest reformist pärineb ka praegustele omavalitsustegelastele üsna tuttav arv või suurusjärk – 248 valda. Ümberkorraldused tehti jooksvalt valimistevahelisel ajal umbes aastaga. Taas oli läbi saanud üks 40-aastane tsükkel.

Aga mitte kauaks. Nõukogude võimu jaoks oli Eesti vald liiga tugev institutsioon. Vallastruktuuri ei saanud usaldada. Kui ajalehetoimetused üle Eesti võeti kontrolli alla 48 tunniga, siis vallatöötajate kiireks tasalülitamiseks või väljavahetamiseks jõudu nappis. Peale sõda loodi valdade sisse kõigepealt väikesed puugid – 637 külanõukogu. Jätkuva sissisõja käigus ja pärast 1949. aasta karistusaktsioone valdade tegevus 1950 lihtsalt lõpetati. Suund oli külaühiskonna struktuurne hävitamine. Kohalik omavalitsus paisati formaalselt tagasi 19. sajandisse, sisuliselt veelgi udusemasse aega – veidi moderniseeritud feodalismi.

Ja jälle kulus 40 aastat, et teema tõsisemalt lauale tõsta 1990. aasta paiku. Seekord oli eripäraks, et edasiminek vajas tagasiminekut. Nelikümmend aastat väldanud katkestus oli niivõrd võimas, et lihtsam oli administratiivne toetuspind leida sealt, milles oli jõutud kokku leppida enne sovetiaja feodalismiperioodi. Ent argielu sisu, harjumusi, töösuhteid jms minevikust eksportida pole mitte küll päris võimatu, aga arukaks seda nüüd ka pidada ei saa.

1990. aasta paiku alanud neljakümneaastak lõpeb 2030. aasta paiku. Praegu on otsustusprotsessid mitu korda aeglasemad kui 19. sajandil ja sõjaeelses Eestis. Tundub, et ka motiivid ellu kutsuda muutusi on ähmasemad kui varem. Raske öelda, mis tulemuseni jõuab praeguse reformi ponnistus. Tähtaeg 2017. aasta kohalikud valimised on rohkem nagu tavainimesele arusaamatute sõnadega mängimine ning piirikupitsale pehmema pinna otsimine. Õieti mida see kupits tähistama peaks? Eesti maapiirkondade – või ütleme siis külade ja jätame välja linnade valgalad  – asustustihedus sarnaneb järjest rohkem Põhjasõja-järgsete kümnenditega.

Linn on A ja küla O. Vähemalt demograafiliselt, ent mitte üksnes. Mida me siin Eestis isekeskis õieti ootame A-lt ja mida O-lt – kui heita kaane alla mõnevõrra tõsisem pilk? Järsku O võiks hoopis olla A? Ja mida teha A-dest esimesega – Tallinnaga, mis nagu Supermees keelitab ja meelitab, laiutab ja allutab, aga seesmiselt on lõtv? Kas me tahame või ei, aga kuskil on põhimõtteline rajajoon, mille ületamine pole Eestile kui tervikule enam mõistlik.

Varasemad ettevaatavad reformid on lähtunud sisust, tegelikust eluolust ja selle muutumistest. Aksioom on olnud «Enne sisu, siis vorm».

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles