/nginx/o/2016/01/20/4890215t1h864d.jpg)
Iseseisvalt toime tulevad omavalitsused, kes suudavad vastu panna jõulisele inimeste ja töökohtade imemisele Tallinnasse, peaks olema igati meie riigi huvides ning muutma paremaks ka pealinna, kirjutab riigikogu liige (IRL) ja Isamaa 2.0 regionaalpoliitika nõukoja juhataja Andres Metsoja.
Eksperdid, ametnikud, eestvedajad ja tagantlükkajad on teinud palju tööd haldusreformi ettevalmistava seaduseelnõuga ja tulgu mis tuleb, ilmselt see ongi parim, milles me suudame lõpuks kokku leppida. Valitsuses valmiva seaduse kvaliteeti tuleb hinnata eelkõige selle järgi, kuivõrd ta omavalitsuste ja riigi tegelike eesmärkide saavutamisele kaasa aitab. Mõistlik on üle korrata haldusreformi suur eesmärk, milleks on kõige üldisemalt tugev riik, mille aitavad tagada tugevad omavalitsused. Tõsi, see on oma sisult liiga üldine ja ei pruugi kõnetada. Väga lihtsustatult ja oma isiklikust elukorraldusest lähtuvalt toon aga näite, mis mind isiklikult puudutab.
Me teenime tulu ja maksame makse, et kasutada avalikke teenuseid ja maksutulu eest pakutavaid hüvesid, nende tarbimiseks peame aga registreerima elukoha omavalitsuses. Elukorraldus on sageli muutunud nõnda mobiilseks, et ajale jalgu jäänud sissekirjutus ahistab maksumaksjat paljudel juhtudel ja seda tema enese teenitava maksuraha eest. Me jagame ennast maa- ja linnakodu vahel ning sageli lisandub nimistusse veel elamispind töökoha lähedal. Vähim, mida võiks püüda, on maakonnapõhine sissekirjutus. Selliselt säiliks võimalus ennast jätkuvalt siduda piirkonnaga, kuhu makse maksta ning ühtlasi ka teenuseid tarbida, olgu selleks siis lasteaiakohad, huviharidus, ühistransport, sünnitoetus, parkimissoodustus vms.
Suur osa loetletust on juba täna maakonnakeskuste keskne ja arvan, et sisuliselt oleks õiglane ja aus, et sellest saaks osa kõik maakonna kodanikud, jaotamata maksumaksjat linna- ja maainimeseks. Keegi ei saa jõukamaks riiklikult väljatöötatud regionaaltoetuse (näiteks kaevuraha) jagamata jätmisest noortele peredele, kes soovivad pool aastat maal elada, või sünnitoetuse maksmata jätmisest, sest üks vanematest omab sissekirjutust Vändras ja teine Pärnus.
Haldusreformi ei tohi teeselda. Olgem ausad, väikeste valdade omavahel liitmine kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt ei ole haldusreformi eesmärk. Nende liit(u)mistega suudab mõni piirkond võib-olla mõne aasta samamoodi edasi tiksuda ja vallavalitsust ülal pidada, aga kui tegelikult piirduvad võimalused midagi teha vaid kulude kärpimisega, ei ole see eriti jätkusuutlik formaat. «Õnneks» on veel mõnel pool üht-teist kärpida, sest inimeste lahkumine teeb järjest rohkem üleliigseks haridus- ja kultuuriasutusi ning seeläbi nälg otseselt suuremaid samme astuma ei sunni. Rahanappuse tõttu toimuvad liitmised ja ühinemised on tegelikult saneerimised ehk maakeeli pankrotid ja kokkuvõttes elanikele oluliselt kallimad kui tegelik reform. Rääkimata sellest, et neis puudub sageli igasugune väärikus. Haldusreformi perspektiiviks peame võtma vähemalt 25 aastat, vastasel juhul ei tegele me jätkusuutliku tervikuga.
Olen päris kindel, et oodatud majandusareng tuleb just tugevate omavalitsuste suunalt erinevate regioonide koosmõjus. Tõenäoliselt ei ole mõistlik otsida universaalset lahendust kogu riigi jaoks, sest hoolimata Eesti väiksusest on iga maanurk ikka oma nägu. Küll aga on võimalik piisavalt tugeval omavalitsusel kujundada oma kultuuri- ja majanduselu vastatavalt piirkonna võimalustele ja inimestele. 25 aastat ei ole nii kaugel, enamik meist saab ise veenduda, kas valikud olid õiged.
Riigi ja omavalitsuste huvi haldusreformi tegemisel ei ole vastanduv. Vastupidi, iseseisvalt toime tulevad omavalitsused, kes suudavad vastu panna jõulisele inimeste ja töökohtade imemisele Tallinna poolt (aga miks mitte ka Riia ja Helsingi suunalt) on just riigi huvi. Jah, seda võib võtta kui majanduslikku huvi, sest isetoimetavad omavalitsused on kindlasti ratsionaalsemad, kui lühiajaliste poliitiliste huvidega konstruktsiooni pidev turgutamine. Omavalitsuse iseseisvuse all peaksime silmas pidama mitte lihtsalt formaalset sõltumatust, vaid suutlikkust ise oma asjadega toime tulla ja veel ka areneda.
Kui suures investeeringus võiks riigi huvi sellises arengus väljendada? Ühe võimaliku vastusena võime võtta nt Tallinna-Tartu maantee. Siin on kuulda olnud isegi riigile laenu võtmist, mis tähendab, et selline riigi arengu seisukohalt oluline infrastruktuuriobjekt on väärt oma põhiseisukohtade muutmist. Rääkimata nendest miljarditest, mida tee-ehitus küsib.
Tegeliku haldusreformi läbiviimisel peab riik lähtuma sellest, et kui üks piirkond võtab kätte ja moodustab igas mõttes iseseisva omavalitsuse, mis pikemas perspektiivis tähendab olulist lisatulu riigikassale, on põhjendatud ka sellesse protsessi investeerimine. Oleme üheskoos välja töötanud strateegiad ja läbi mänginud erinevad läbimurdesuunad, tegevuste elluviimiseks reastanud investeeringud ja määratlenud maksumused. Neid tuleks hakata jõuliselt üheskoos ellu viima. Selle kõrval võib alati ka veel mõelda, ent kõige enam on vaja jõuliselt tegutseda.
Kas Läänemaa puhul on selleks Haapsalu raudtee, Pärnu puhul lennujaam või midagi muud, aga kui see on selle piirkonna omavalitsuse tahe, on riigil väga tõsine argument selliseks investeeringuks ka vahendid leida.
Täiesti ootamatult võib mitteteeseldud haldusreformil olla mõju ka pealinna Tallinna arengule, sest ka sellel linnal tuleks jalad kõhu alt välja võtta ja hakata tänapäevase linnana käituma. Praegu imeb Tallinn edukalt muu Eesti elu enda suunas ja pea sama edukalt tõukab nad siit edasi. Kui suurimad magnetid – riigiasutused, on riigireformitud sinna, kust neist rohkem kasu võiks olla, tuleb ka Tallinnal midagi uuenduslikku välja mõelda ja sellest, kui meil oleks tulevikus üks tõeliselt linnaline pealinn, võidaks samuti kogu Eesti.