Foto aastast 1967. Osula arstijaoskonna juhataja Franz Jõks noorema poja Mardiga,kes 8. märtsil 1946 oli saanud 7aastaseks

FOTO: ETV

Tänavu 13. märtsil möödub 70 aastat metsavendluse ühest veriseimast episoodist, kus Võrumaa metsavennad võtsid üle Sõmerpalu valla keskuse, et kätte maksta neile, kes olid nende lähedasi taga kiusanud. Sellest, mis Sõmerpalus juhtus, kirjutab ajakirjanik Rein Järlik.

Tellijale

Võrumaal Sõmerpalu vallas toimus 13. märtsil 1946 midagi niisugust, mis jahmatas Eesti NSV kõrgemaid võimutasandeid. Telefonside Võru ja Osula vahel oli läbi lõigatud, nõukogude aktivistide ja nende perekonnaliikmete hulgast oli kolmteist inimest teise ilma saadetud, vallakeskus Osula küla oli terve päeva olnud nõukogudevastaste käes.

Miks selle metsavendade plaanidest mitte midagi teada ei olnud? Kuidas rünnak üldse võimalikuks sai? Neile ja teistelegi küsimustele ei otsitud vastuseid mitte ainult siseminis­teeriumis ja riikliku julgeoleku ministeeriumis, vaid ka EK(b)P Keskkomitees. Mõni küsimus jäigi vastuseta, mõnele leiti see alles hiljem.

11. juulil 1947 võtsid julgeolekuorganid Võrus kinni Sulbi-Kiitski külast pärit 29-aastase Kalju Toropi, ühe neist, kes olid 13. märtsil 1946 tegutsenud Osulas ja Sulbis. Ta oli ka esimene, kes tollest grupist elusana kätte saadi, sest juuliks 1947 oli neist vähemalt kümme haarangutel langenud. Ja ilmselt alles siis, kui Toropit hakati üle kuulama, saadi teada, et 13. märtsi ühisoperatsiooniks olid metsavennad kogunema hakanud Sulbi lähedale Määritsa tallu.

12. märtsi õhtul oli seal pika laua taga alanud jooming, millest oli osa võtnud umbes 30 inimest. Punaarmee kapteni vormis metsavend Avo Pruus, hüüdnimega Švejk, oli seal teatanud, et minnakse ründama Sõmerpalu valla kahte asulat, ning andnud siis kolmele mehele hävitamisele määratud nõukogude aktivistide nimekirjad. Osula ja Sulbi ründamisest 19-aastasena osa võtnud Kooraste neiule Asta Hallapile oli meelde jäänud, et nimekirja kantud nõukogude aktivistid olid Pruusi sõnul surma ära teeninud sellega, et olid reeturlikult tegutsenud ning metsavendade talusid röövinud.

Kõik 26 inimest kuuel hobuveokil, nagu on öelnud Kalju Torop, olid Hindriku talust umbes üheksa kilomeetri kaugusele Osulasse liikuma hakanud, kui oli veel öö. Hobused olid jäetud enne Osulasse jõudmist teest eemale metsatukka nelja mehe valve alla, suur grupp oli edasi läinud jalgsi. Läbi Osula Sulbi poole suunduva maantee ääres seisab tänaseni pikk madal hoone, kus siis asusid arsti­jaoskond, haigla, apteek ning arstijaoskonna juhataja Franz Jõksi ja proviisor Leiburi korterid. Just sellesse hoonesse oligi grupp varasel tunnil tulnud.

Jõkside korteriuksest hoone õuepoolsel küljel olid kolm Punaarmee ohvitseri mundris meest justkui arstiabi vajajad väga lihtsalt sisse saanud. Aga siis oli Franz Jõksile öeldud, et ta on arreteeritud ja peab neile näitama kõiki sisse- ja väljapääse. Seejärel olid nad omavoliliselt avanud ukse ja lasknud sisse veel üle 20 relvastatud inimese, kes olid erariides ja hõivasid hoone. Arstijaoskonda oli abivajajaid küll sisse lastud, välja aga enam mitte. Franz Jõksile oli antud käsk kutsuda jaoskonda inimesi vastasmajast, kus elasid ka mitu valla juhtfiguuri, seejärel aga kutsuda sisse partorg Voldemar Valusk, kes oli parajasti majast mööda läinud, kuid Jõks ei täitnud neid käske.

Hommikul oli tööle tulnud haigla majandusjuhataja Lembit Leevold, keda teati hävituspataljoni võitlejana. Ja varsti olid mitu relvaga meest Leevoldi õuele ja sealt keldrisse viinud. Hiljem selgus, et ta oli keldris maha lastud. Keskpäeva paiku oli Leevoldi saatus tabanud ka täitevkomitee asjaajajat Virve Adelit, kes oli lõunale tulnud ja kellele oli kaks meest koju järele saadetud. Need olid ta arstijaoskonda toonud ja sealt oligi kiire minek keldrisse. Kui kell õhtupoolikul juba neljale lähenes, oli metsatukka jäetud hobused arstijaoskonna ette toodud ja kogu grupp oli sõitnud täitevkomiteesse ja kooperatiivi kauplusse.

Kaupluse köögis oli rahandusinspektor Eduard-Julius Roots kaks kuuli otsaette saanud, metsavaht Sulev Kallas oli maha lastud täitevkomitee hoone välistrepil. Täitevkomitees, kus kõik oli segi pekstud, oli ühte ruumi jäänud varumisagendi Aleksander Pettai, teise aga täitevkomitee esimehe Salme Vänteri laip.

Eesti TV saatesarja «Surma ei otsinud keegi» 13. saates, mis oli eetris 24. jaanuaril 1985, kõneles kunagine Kärgula mees Voldemar Kont, et tema oli hommikul enne seda, kui ta arstijaoskonda läks ja seal kinni peeti, käinud täitevkomitees. Silmanähtavalt viina võtnud Salme Vänter oli hakanud talle peale ajama, et kui teda tapetakse, kasvatagu Kont tema lapsi. Voldemar Kont:

«Ma ütlesin – mul on need sõnad selgesti meeles –, et käi kuradile oma löraga! Ei jätnud järele, kallistas, suudles, et muudkui anna talle sõna, et kasvatad tema lapsi. Noh, ei saanudki muud.»

Sõmerpalu valla täitevkomitee tegevuse kohta leidsin Võru rajooni arhiivist mõndagi mõtlema­panevat, mille 14. veebruaril 1985 ka ekraanile tõin.

12. märtsil, seega vaid päev enne veriseid sündmusi, oli maakonna täitevkomitee tunnistanud prokuröri protesti aluseks võttes kehtetuks Sõmerpalu valla täitevkomitee otsuse 26. veebruarist, kuna too oli jäme seaduserikkumine. Valla täitevkomitee oli metsaveotöödele määranud inimesi, kes olid töökohustusest hoopis vabastatud. Küllap oli vallavõim endale varemgi seaduserikkumist ja omavolitsemist lubanud.

Nädalaga, mis algas 4. märtsil 1946, käisid Sõmerpalu valla maakorralduskomisjoni ees 62 uusmaa- ja juurdelõikesaajat, kelle talukohtade suurus oli alla 12 ha. Neid oli välja kutsutud, et nad riiklikust maafondist maad juurde võtaksid. Neist 13 olid nõus juurde võtma vaid heina- ja karjamaad ning sedagi paari hektari ulatuses, 49 väljakutsutut ei soovinud üldse maad juurde saada. Neli maapidajat loobusid ka neile varem mõõdetud juurdelõikest ning palusid selle tagasi võtta. Võib arvata, kui palju paksu verd tekitas maareform, millega hulk haritavat maad lihtsalt kasutusest välja viidi.

Sellest, mis oli sõjajärgsetel aastatel tehtud Sõmerpalu vallas Kahru talus elanud perega, kirjutas mulle 28. jaanuaril 1988. aastal Milvi Seeba, kes oli tolle pere teine laps:

«Selle eest, et isa ennast metsas «mopi» eest varjas, hakati ema kimbutama ja ta oli sunnitud varju otsima oma isatalus Parksepal. Nn kangelaslik Voldemar Valusk leidis ta ka siit kätte ja oli teda koos meiega, s.t lastega (sünniaastad 1941, 1943 ja 1946) kümneid kordi seina äärde seadnud mahalaskmise ähvardusega, kuna ema ei avaldanud oma mehe ja venna asukohta.

Saan aru, et oli sõda. Sealsamas aga tühjendati see Kahru talu nii, et ei jäetud nagigi seina. Ema oli koos meiega sunnitud jääma isatallu, kust meid varsti välja aeti, kuna sinna tehti abimajand. Kasvasime Parksepa talu popsitares, 6 inimest ühes toakeses.»

13. märts 1946 hakkas hämarduma. Laadinud kauplusest regedele suure koguse toiduaineid, alkoholi ja mitmesuguseid tööstuskaupu, võttis kogu grupp suuna Sulbile, kuhu oli 6 kilomeetrit. Sulbis tapeti nende kodudes külavolinik Hendrik Määrits, hävituspataljonlase Lembit Leevoldi ema Aliide Leevold, rahandusinspektor Rootsi abikaasa Aliide Roots ja nende tütar, pioneer Helju Roots, kes oli 5. klassi õpilane. Valla komsorg ja aktiivne hävitaja Heimi Rosse saadi kätte side­kontori majast, kuhu ta läbilastuna põrandale jäigi. Tema ema Emilia Rosse tapeti kodus, vend Harri Rosse aga, 3. klassi õpilane ja pioneer, lasti maha Kiitski mäel, kus nad poistega kolmekesi suusatamas olid.

Osulas ja Sulbis klaariti tol päeval ilmselt väga tõsiseid arveid. Kahest perekonnast, Rossedest ja Rootsidest, olid tapetute nimekirjas kummastki kolm inimest. Heino Roots ja Hans Rosse olid hävituspataljoni liikmetena tapetud juba eelmise aasta oktoobris. Rossesid teati Sulbis punastena, millest oli 14. veebruaril 1985 saates ka üsna pikalt juttu. 1918. aastal olid pereisa Friedrichi kaks venda läinud Venemaale ja sinna elama jäänudki. Sulbi pottsepp Friedrich Rosse oli 1940. aastal uue võimu kohe omaks võtnud ja 16. septembril 1941 laskis Omakaitse ta Võru lähedal Konnametsas maha.