Maige Lepp

FOTO: PPA

Eelmisel kolmapäeval arutleti tööandjate keskliidu konverentsil selle üle, kuidas avatuma sisserändepoliitikaga leevendada Eesti tööjõupuudust. Ühe negatiivse näitena käis läbi Eestis varjupaika taotlenud Guinea kodanik, kes ei saanud siin rahvusvahelist kaitset ning peab riigist lahkuma, kuigi on leidnud endale töö.

Tellijale

Varjupaiga ehk pagulasstaatuse andmine on riikide kokkulepe aidata neid inimesi, kes on oma kodumaal valitseva olukorra tõttu sunnitud sealt lahkuma, kuna neid ähvardab tagakiusamine, piinamine või surm ja on põhjust arvata, et koduriik ei suuda inimest kaitsta. See on väga kindla eesmärgi ja toimingutega antav staatus, mis kuni Euroopa rändekriisini oli arvuliselt ilmselt kõige väiksema osakaaluga viis teises riigis elamiseks õigus saada.

Konkreetse näite puhul on tegemist inimesega, kes elas kõigepealt kaheksa aastat Venemaal ja taotles 2014. aasta sügisel kolmepäevase Eesti-viisa, et osaleda Tapal maadlusvõistlusel. Tegelikult läks mees Soome ja palus seal varjupaika. Naaberriik saatis mehe Eestisse tagasi ning seejärel taotles ta varjupaika ka siin. Tänavu 7. jaanuaril otsustati talle Eestis kaitset mitte anda, kuna koduriiki Guineasse naasmine ei põhjustaks talle ohtu.