Juhtkiri: vabaduseta Valgevene

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valgevene president Aleksandr Lukašenka
Valgevene president Aleksandr Lukašenka Foto: SCANPIX

Diktaator pöördus oma vana, vägivaldse usutunnistuse juurde tagasi

See maa on siinsamas. Valgevene põhjapoolseim punkt on Eesti kagunurgale lähemal kui Tallinn. Minskist lähemal on Tallinnale vaid Soome, Rootsi, Läti ja Leedu pealinn.

Ent mõelge sellele, kui kaugel te arvate või tunnete Valgevene olevat. Kas kaugemal kui Sharm el Sheikh?

Lisaks tegelikele geograafilistele kaugustele räägitakse mentaalsetest kaartidest. See tähendab, et inimeste käest küsitakse, kui kaugel nende arvates üks või teine maa on, ning kaardid, mis selliste arvamuste järgi joonistatakse, saavad sageli üpris teistsugused kui need, mida teame maakera mõõtmisest.

Üks veidramaid ja maailma ajalugu mõjutanud näiteid tunnetel ja mõõtmisel tugineva geograafia erinevustest on II maailmasõja eelse Briti peaministri Neville Chamberlaini sõnad oma rahvale peetud raadiokõnes 1938. aasta septembris. Ta nimetas Tšehhoslovakkiat kaugeks maaks ning ütles, et «meie» ei tea neist inimestest midagi. Mõni päev hiljem anti Münchenis Tšehhoslovakkia Hitlerile sisuliselt kandikul.

Võib-olla tõesti saame Eesti inimestena otseselt vähe teha selleks, et Aleksandr Lukašenka diktatuur mureneks ja meile nii lähedal elavad inimesed saaksid osa demokraatlikest vabadustest. Aga kindlasti ei ole arukas lasta endas elada kujutlusel, et meil ei ole nende inimestega mingisugust tegemist, et Valgevenes toimuv üldse meisse ei puutu. Kui inimeste vabadust tallatakse jalge alla, siis häälekale vastuseisule saame kaasa elada ja vajadusel abiks olla.

Wikileaksi kaudu avalikuks saanud diplomaatilisest dokumendistki loeme, et Eesti riik on aidanud stipendiumidega Valgevene üliõpilasi, kes on sealsetest ülikoolidest poliitilistel põhjustel välja visatud.

Me oma riigi ja inimeste saatuse kohta minevikutormides on kasutatud sõnapaari «hääletu alistumine» ning hiljutigi lausa pealkirjas märgitud, et kõige taga oli hirm. Meil pole soovides ausaks jääda muud võimalustki kui olla toetavad inimeste vabaduspüüdluste suhtes, eriti veel nii lähedasel maal nagu Valgevene. Eestil tuleb teha nii palju kui võimalik, aga mitte nii vähe kui vajalik.

Euroopa Liit meelitas Valgevenet idapartnerluse programmi raames sadade miljonite abieurodega, et veenda Lukašenkat opositsioonile vabadusi andma. Pole teada, kas pühapäevaõhtused rahutustel vägivallatsejad olid Lukašenka provokaatorid, et anda diktaatorile ettekääne meeleavalduse jõhkraks laialiajamiseks. Küll on aga selge, et ELil on väga raske rääkida suhete parandamisest  Lukašenka režiimiga. Valgevene diktaator on oma vana usutunnistuse juurde tagasi pöördunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles