Postimees toob sel nädalalõpul lugejateni katkendeid Mart Laari uuest teosest «Rahvuse sünd». Raamatu autor keskendub üksikasjalikult 19. sajandil aset leidnud eestlaste rahvuslikule ärkamisele ehk ärkamisajale, püüdes seejuures kummutada müüte, mida sageli omistatakse sellele ajaperioodile.
«Kujuteldagu ette kahvatuid või mustpruune lahjasid ja habemikke nägusid suure ümmarguse, külgedelt alla rippuva kübara all; nägusid, millel ei näe kunagi rõõmsat naeratust, vaid ainult tardunud jõllitamist ja elutüdimust. Kujuteldagu, et ülejäänud keha on omatehtud, musta lamba villast kootud kuues või pigem kitlis, mis katab neid põlvini ja mida rihm või vöö puusa koha kohal eest kinni hoiab, kusjuures paar määrdunud sukki ja õhuke poolpargitud nahk, mille nad nööridega jalgade külge kinnitavad, ei suuda neid kõige vähemalgi määral kaitsta niiskuse ja külma eest. Kujuteldagu niisuguseid inimesi pärast mitmepäevast reisu täiesti läbiligunenult tänavaporis ringi vantsimas või sõitmas väikesel, kaks jalga kõrgel vankril, mida veab väike äranälginud hobune, kellel sagedasti ei anta päevade kaupa süüa muud kui märgi ja poolmädanenud õlgi, mida ta leiab tänavalt.»
Nii kirjutas teoses «Kirjad Tallinna kohta» (Briefe über Reval nebst Nachrichten von Esth- und Liefland, 1800) Johann Christoph Petri eestlastest ajal, mil maailmas toimus kiire moderniseerimine. Käis tööstuslik revolutsioon, endised feodaalsed suhted varisesid minevikku. Napoleoni sõjad olid läbi raputanud kogu kontinendi. Keisri lippudega levisid üle kogu Euroopa vabaduse-võrdsuse-vendluse ideed ning neid polnud enam võimalik lihtsalt eitada. Algas n-ö rahvaste kevad ning rahvusriikide moodustumine.
Kõik see tundus eestlastest mööda minevat. Kuigi rahvusliku tõusu eeldused tundusid olevat samad mis teistel Euroopal rahvastel, polnud esialgu muutusi kuskil näha. Eestlasi loeti lootusetuks juhtumiks, kelle saatus oli saada kas sakslasteks või venelasteks – iseseisva rahvusena puudusid neil võimalused püsima jääda maailmas, mis rõhutas kvantiteedi kvaliteediks kasvamise tähendust. Eestlasi oli iseseisvaks eksistentsiks kultuurrahvana lihtsalt liiga vähe.
Veelgi hullem: eestlaste olukord oli nii vilets, et neid müüdi ikka nagu loomi või vahetati jahikoerte vastu. Nagu Hans Kruus om ajaloo raamatus «Eesti ajaloost 19. sajandi teisel poolel välja toob, kirjutas valgustaja August Wilhem Hupel kirjutas sellest nii: «Vabadikke ja nende lapsi mõnikord müüakse või vahetatakse hobuste, koerte, piibukahade ja sellesarnase vastu. Inimesed ei ole siin nii kallid kui neegrid Ameerika kolooniates: vallalise mehe võib osta 30 kuni 50 rubla eest; kui ta oskab mingit käsitööd, on kokk, kangur või muu sellesarnane, makstakse ta eest ka 100 rubla. Sama palju antakse terve pere eest (vanemad koos lastega); tüdruku eest makstakse harva rohkem kui 10 rubla, lapse eest umbes 4 rubla...»
Eestlaste troostitut olukorda kirjeldasid teisedki läbisõitjad. Asi polnud seejuures üksnes valitsevates oludes, vaid ka eestlaste sandis iseloomus. Eestlased olevat kurjad, salakavalad ja mustad. Loomadest eristanud neid vaid see, et nad rääkinud inimkeeles. Hupel nuriseb aga noorikute kehva moraali pärast, eriti häirib teda ehal käimise komme.
Johann Christoph Petri kurdab aga: «Missuguse rõhumise all vaesed eestlased elavad, ei saa sa teisiti paremini mõista, kui et ma sulle näitan, kui madalal intellektuaalsel ja moraalsel arenemistasemel nad seisavad, ja selleks esitan ma sulle siin ühe võrdluse nende ja venelaste vahel. Kuigi viimased samuti on üles kasvanud orjuse ikke all, on nad palju siiski nii otsustavalt paremad kui eestlased.» Võib vaid oletada, kui rängalt eestlaste eneseteadvusele võisid sellised võrdlused mõjuda.
Mitmed vaatlejad väitsid pealegi, et liiga sünged kirjeldused eestlastest ei vasta tõele ning on tendentslikud. Kui kirjeldajad nägid eestlaste musti rõivaid, siis oli tegemist ju peamiselt tööriietega, mis pididki mustad olema. Sama käib ka eestlaste hügieeni kohta, mis ei olevat olnud sugugi nii puudulik, nagu mõned kirjeldasid. Eestlased käisid vähemalt iga nädal saunas – mõisnike kohta seda aga küll ütelda ei saa. Ja kuhu nad pidid sel ajal siis hädale minema kui mitte võpsikusse. Nii toimiti ka mõisates. Mis aga puutub naisterahvaste madalasse moraali, siis tegelikult polnud Eestis rohkem vallaslapsi kui teistes maades.
Endine Eesti Vabariigi peaminister ja ajaloolane Mart Laar esitleb oma uut raamatut «Rahvuse sünd» 9. märtsil kell 17 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Autorit usutleb ERMi direktor Tõnis Lukas.
Nii nagu raamatu pealkirigi viitab, saab lugeja olla tunnistajaks ühe rahvuse sünnihetkele. Raamatu autor keskendub üksikasjalikult 19. sajandil aset leidnud eestlaste rahvuslikule ärkamisele ehk ärkamisajale, püüdes seejuures kummutada müüte, mida sageli omistatakse sellele ajaperioodile. Ühelt poolt kinnitatakse, et eestlaste rahvuslik ärkamine oli justkui iseenesest mõistetav, mistõttu pole siin midagi uurida. Teised jällegi väidavad, et eestlaste ärkamisaeg oli midagi täiesti erakordset. Mart Laar ei nõustu kummagi seisukohaga, vaid asub neid ajaloo ähmaseid piire selgemalt mõtestama.
Mart Laar ütleb: Maailmas 19. ning 20. aastasajal toimunut vaadeldes võime uhked olla, et me kuulume väheste rahvaste hulka, kes suutsid alles jääda ja lisaks end rahvusriigina maksma panna. Enamikul nii hästi ei läinud ning paljud neist on ajaloo näitelavalt juba lahkunud. Meie oleme aga alles ja ei kavatsegi öösse kaduda.
Poleks aga õige väita, et omariiklust kätte võites sai rahvus lõplikult valmis. Vahest ei saagi ta kunagi valmis. Rahvuslik liikumine käib edasi. Iga uus põlvkond või ajastu lisavad rahvusele uus värve. Võimalik, et just seetõttu on peagi 100 aasta vanuseks saav Eesti riik endiselt noor ja särtsakas. Eesti ei tohigi seisma jääda, vaid peab pidevalt muutudes iseendaks jääma ja tulevikku teed otsima.
Raamatu toimetajad: Tuuli Kaalep, Karin Kastehein, Toivo Sikka.
Küljendus: Tuuli Kaalep
Kaanekujundus: Jane Liiv
Endine Eesti Vabariigi peaminister ja ajaloolane Mart Laar esitleb 9. märtsil kell 17 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes oma uhiuut ajalooraamatut «Rahvuse sünd». Autorit usutleb ERMi direktor Tõnis Lukas.