Jeffrey D. Sachs: üks võimalus Süüria sõja lõpetamiseks (12)

Jeffrey D. Sachs
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jeffrey D. Sach
Jeffrey D. Sach Foto: Project Syndicate

On aeg Süüria probleem lahendada, aga sobiv lahendus peab toetuma läbipaistvale ja realistlikule arusaamale sõja alguse põhjustest, kirjutab Columbia ülikooli professor Jeffrey D. Sachs.

Süüria on praegu maailma suurima humanitaarkatastroofi ja kõige ohtlikuma geopoliitilise probleemi sündmuspaik. Süüria inimesed on kesk veresauna, milles käigus on hukkunud 400 000 ja kodudest lahkuma sunnitud kümme miljonit inimest.

Väliste toetajatega vägivaldsed džihaadigrupeeringud rüüstavad armutult riiki ning varitsevad Süüria rahvast. Kõik konflikti osalised – president Bashar al-Assadi riigivõim, Assadi-vastased jõud, mida toetavad USA ja tema liitlased ning Islamiriik – sooritavad jätkuvalt tõsiseid sõjakuritegusid.

On aeg lahenduseks, aga sobiv lahendus peab toetuma läbipaistvale ja realistlikule sõja alguse põhjuste kirjeldusele.

Kuidas kõik alguse sai

Kronoloogia on järgnev: 2011. aasta veebruaris toimusid regionaalse fenomeni Araabia Kevad käigus Süüria suuremates linnades rahumeelsed meeleavaldused. Assadi valitsus reageeris neile vaheldumisi vägivaldse allasurumise (meeleavaldajate vastu tule avamine) ning reformiettepanekutega. Peagi vägivald laienes. Assadi oponendid süüdistasid riigivõimu tsiviilisikutevastases vägivallatsemises samal ajal, kui kui valitsus viitas sõdurite ja politseinike surmadele kui tõestusele, et meeleavaldajate seas on vägivaldseid džihaadi pooldajaid.

Tundub tõenäoline, et 2011. aasta märtsis või aprillis sisenesid naaberriikidest Süüriasse valitsusvastased sunnivõitlejad ja relvad. Mitmed pealtnägijate kirjeldused räägivad, kuidas välismaised džihaadipooldajad astusid vägivaldsetesse rünnakutesse politseinike vastu. (Selliseid lugusid on aga raske kinnitada, eriti kuna möödunud on peaaegu viis aastat).

USA ja tema liitlased piirkonnas püüdsid Assadi 2011. aasta kevadel võimult eemaldada, arvates, et ta langeb oma positsioonilt sama kiiresti kui Egiptuses Hosni Mubarak ja Tuneesias Zine El Abidine Ben Ali. Mitmed jälgijad rõhutavad, et Katar finantseeris Süüria-siseselt valitsusevastast tegevust ning kasutas Doha teadustajat Al Jazeerat, et tõsta Assadi-vastaseid tundeid üle kogu maailma, kuid selliseid väiteid on raske täpselt kindlaks määrata.

Algas sõda

USA rakendas režiimi vastu kitsenevaid kaubandus- ja finantssanktsioone. Mõttekoda Brookings Institution, mis on USA ametliku poliitika suunaandja, tegi üleskutse Assadi võimult eemaldamiseks ning USA meedias kasvas järsult Assadi-vastane propaganda. (Selle ajani peeti Assadi USA meedias võrdlemisi heatahtlikuks kuid autoritaarseks valitsejaks ning tolleaegne välisminister Hillary Clinton märkis veel 2011. aasta mai lõpus, et mitmed USA kongressi liikmed pidasid Assadi reformijaks.)

Sõja alguseks saab kuupäevaliselt pidada 2011. aasta 18. augustit, kui president Barack Obama ja Clinton kuulutasid, et «Assad peab minema.» Kuni selle ajani oli vägivald veel ohjeldatav. Surmade arv, nii tsiviilisikute kui võitlejate seas, oli kokku ehk umbes 2900 (ühe valitsusvastaste poolt läbi viidud küsitluse põhjal).

Pärast augustit tõusis suremus hüppeliselt. Mõnikord väidetakse, et USA ei tegutsenud tol hetkel piisavalt innukalt. Obama poliitilised vastased süüdistavad teda üldiselt ebapiisavas tegutsemises. USA siiski tegutses Assadi võimult lükkamise nimel, kuigi pigem varjatult ja liitlaste taha varjudes, viimasteks olid eriti Saudi Araabia ja Türgi (kuigi kumbagi riiki ei pidanud sekkumiseks kuigi kaua veenma). CIA ja Saudi Araabia koordineerisid salaja oma tegevust.

Mis põhjustel sõjaga liituti?

Sõja kronoloogia sõda ennast muidugi ei selgita. Selleks peame uurima hoopis põhiosalejate motivaatoreid. Esiteks on Süüria sõda puhversõda, millesse on peamiselt segatud USA, Venemaa, Saudi Araabia, Türgi ja Iraan. USA ja tema liitlased Saudi Araabia ning Türgi alustasid 2011. aastal sõda Assadi võimult kukutamiseks. USA alliansile reageerisid Venemaa ja Iraan suureneva vastujõu ning nende Liibanoni proksiarmee Hezbollahi liitumisega Assadi valitsuse jõududega.

USA huvi Assadi valitsuse eemaldamiseks oli just tema Venemaa ja Iraani poolne toetus. USA julgeolekuametnikud uskusid, et Assadi eemaldamine nõrgestab Iraani, õõnestab Hezbollah’d ning taandab Venemaa geopoliitilist ulatust.

Ameerika liitlased, sealhulgas Türgi, Saudi Araabia ja Katar huvitusid sellest, et Assadi alaviidi režiim Süürias vahetuks sunniitide juhitava valitsusega (alaviidid on šiia islami usku). Nad uskusid, et see nõrgedaks ka nende regionaalset konkurenti Iraani ning vähendaks üldiselt šiiitide mõjuala Lähis-Idas.

Uskudes, et Assadi võimult eemaldamine on lihtne, toetus USA enda propagandale ja seda mitte esimest korda. Valitsus seisis vastamisi tugeva opositsiooniga, kuid omas ka arvestatavat sisemist tuge. Veelgi olulisem on fakt, et valitsusel oli tugevad liitlased, märkimisväärselt Iraan ja Venemaa, mistõttu oli naiivne uskuda, et kumbki neist ei reageeri.

Avalikkus peaks hindama CIA juhitud võitluse räpast olemust. USA ja liitlased ajasid Süüriasse sunni itidest džihaadi pooldajaid, just nagu 1980. aastal Afganistanis, kus sunniitidest džihadistidest (mudžahiidid) sai hiljem Al Qaeda. Saudi Araabia, Türgi, Katar ja USA on küünilise valearvestusena regulaarselt toetanud mõningaid kõige vägivaldsemaid džihadistide grupeeringuid, arvates, et need proksid teevad nende eest musta töö ära ja lasevad end seejärel kõrvale lükata.

Venemaa sekkumine vs USA sekkumine

USA ja Euroopa põhivoolu meedia andmetel on Venemaa militaarne sekkumine Süürias reeturlik ja laienemisele suunatud. Tõde on teistsugune. ÜRO põhikirja järgi ei tohi USA luua liite, rahastada palgasõdureid ega smugeldada raskerelvastust teise riigi valitsuse kukutamiseks. Venemaa antud juhul mitte ei tegutse, vaid reageerib – ta vastab USA provokatsioonidele oma liitlase suhtes.

Sõja lõpetamine vajab kuue põhimõtte järgimist:

  • Esiteks, USA peaks lõpetama nii avalikud kui varjatud operatsioonid Süüria valitsuse kukutamiseks.
  • Teiseks, ÜRO Julgeolekunõukogu peaks kehtestama praegu läbirääkimisel oleva relvarahu, kutsudes kõiki riike, sealhulgas USAd, Venemaad, Saudi Araabiat, Türgit, Katari ja Iraani üles lõpetama Süürias sõjajõudude relvastamise ja rahastamise.
  • Kolmandaks peaks lõpetama kõikide omakaitseüksuste tegevuse, sealhulgas ka niinimetatud «mõõdukate» tegevuse, mida toetavad mereväeüksus US. Fourth, USA ja Venemaa.
  • Lisaks peaks ka ÜRO Julgeolekunõukogu võtma Süüria valitsuse rangelt vastutusele, et nad hoiduksid režiimi oponentide suhtes karistuslike meetmete rakendamisest.
  • Viiendaks, poliitiline üleminek peaks toimuma pigem aeglaselt ning kõigil külgedel korraga kindlustunnet tõstes, kui suvalise destabiliseeriva kiirendusega «vabade valimisteni».
  • Lõpetuseks peaks survestama Pärsia lahe riike, Türgit ja Iraani teostama näost näkku läbirääkimisi regionaalse raamistiku osas, mis suudaks tagada rahu püsimise. Araablased, türklased ja iraanlased on elanud üksteisega mitu millenniumit ning just nemad, mitte välised jõud, peaksid näitama teed stabiilse korrani selles piirkonnas.

Jeffrey D. Sachs on Columbia ülikoolis Jätkusuutliku arengu professor, Tervisepoliitika ja –halduse professor ning Maa Instituudi juhataja. Lisaks on ta ÜRO SDSN (Sustainable Development Solutions Network) direktor.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org

Kommentaarid (12)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles