Tarmo Pikner

FOTO: Erakogu

Kreeka valitsus on avastanud, et keegi püüab 19. sajandi meetoditega õõnestada Euroopa alustalasid. Samas on Kreeka vasakradikaalid unustatud, et samadel Ateena tänavatel, kus kombeks aeg-ajalt autosid põletada, leiutati kaks ja pool tuhat aastat tagasi nähtus, nimega demokraatia. Ja just demokraatia on põhimõte, mille alustalad on puretud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Demokraatia auklikuks puretud kilp

Kaks kreekakeelset sõna - demos ja kratos, kombineerituna üheks, on rohkem kui kahe tuhande aasta jooksul hullutanud inimkonda. Demokraatia on ilmselt enim kasutatud sõna, kui vähegi teemaks riigikorraldus. Oi kui palju selle võlusõna taha peitu mahub!

Demokraatia kilbi tagant on kaitset otsinud kõikvõimalikud poliitilised voolud ja grupeeringud – sealt välja paistvad kõrvad kuuluvad anarhistidest kuni diktaatoriteni välja. Oleme saanud täieliku universaalsuse mõõdupuu.

Kui ei suudeta üldaktsepteeritavalt defineerida ühiskonna ja kultuuri alusmõisteid nagu demokraatia, progress, vabadus, on tegemist eesmärgi puudusega ehk allakäiguga – umbes nii on sedastanud ajaloolane Jaak Valge. Lisaks, kaldun arvama, et inimloom on muutunud nii universaalseks olendiks, et suudab end kohandada igas olukorras sobiliku terminoloogiaga. Eriti lihtsalt kukub see välja brüsseliitlikus lingvistilises udus.

Faktidel põhinevaid demokraatia mõtteharjutusi

Prantsusmaa parlamendi alamkoda kiitis heaks prantsuse kodakondsuse võtmise terrorismis süüdimõistetuilt (pärast karistuse kandmist), (vaid neilt) kellel on topeltkodakondsus. Selline euroopalikult demokraatlik lähenemine ei sobinud mittevalgenahalisele justiitsministrile Taubirale, kes astus seepeale tagasi.

Just samal ajal lükkas Rootsi parlament, erakonna Rootsi Demokraadid poolt esitatud sarnase seadusalgatuse demokraatlikult tagasi.

Küsiksin pigem, kas on erilist tähtsust, millise kodakondsusega lendab pommimeister oma ihaldatud muhameedlikku paradiisi. Kas ei peaks sellistele leidma hoopiski pommikindlate seintega kindla varjupaiga, selmet demokraatlikult arutleda, mitu kodakondsust kurjategijal parajasti on või oli.

Tahtmatult meenub ahtolobjakalik mõtteviis, et Pariisi terrorist olevat rohkem eurooplane kui meie pagulashirmude küüsis vaevlev poolharitlasest kaaskodanik. Sealjuures küsitluste järgi suurem osa eestimaalasi tunnetavad endi õigust olla hirmul Euroopa pagulastulva ees ja suur osa sooviksid sel teemal demokraatlikku rahvaküsitlust.

Akadeemik Ene Ergma küsib, miks Euroopa Komisjon vaatab pealt ja tasahilju loodab, et kõik riigid neelavad alla piiririkkujatest sõjapagulaste jõed? Vastan - aga seepärast, et Brüsselis asub demokraatlik solidaarsuse malakas (struktuurifondide rahad) ja uusprotestantliku piibliga vehkides lajatatakse kõigile, kes ei kuuletu. Nagu president Ilves oma aastapäevakõnes sedastas, võivad itaallastest õhuturvajad Ämari kohal hävitajate otsad ringi pöörata ja Vahemere poole tagasi pageda. Õige kah – vaadaku vahelduseks, mis lõunapiiridel toimub ja võtku teadmiseks ning täitmiseks!

Kreeka – Austria (sõna)sõda

Tagasi artikli pealkirja juurde – Kreeka vasakradikaalist välisminister Kotzias kutsus oma Viini suursaadiku tagasi ja selle aktiga algas Kreeka–Austria sõnasõda. Nii radikaalne otsus tuli pärast Viinis peetud rändekriisi teemalist kohtumist, kuhu Kreeka paraku kutsutud ei olnud. Solvumise põhjus on lihtne – kui ikka Austria piirab pagulasrännet oma piiril ja ka ülejäänud Balkanimaad teevad sama, tekib pagulastropp Kreeka territooriumil. Sellega on Euroopa alustalad õõnestatud ning kõikuma löödud, liiatigi 19. sajandi meetoditega – oli kreeklaste kurjakuulutav hoiatus.

Kas kreeklaste ähvarduse ajaloolise viitega oli mõeldud ambitsioonika Austria-Ungari keisririigi ajaloolist vägevust (kuigi sõdades saadi 19. sajandil põhiliselt lüüa) või Kreeka riigi maksejõuetuks kuulutamist 1893. aastal või hoopiski meie kodumaist Mahtra sõda – jääb teadmata.

Et okastraadivabrikud töötavad täie auruga, on põhiline rändekoridor Kreekast Saksamaani tarastatud ja paljud pagulased on lõksu jäänud – ei pääse edasi ega tagasi. Muidugi teeb pahaseks, nii kreeklasi kui ka pagulasi. Minu talupojamõistus paneks kreeklaste mõtte liikuma oma lõunapiiri suunas – äkki annaks seal miskit mõistlikku korraldada. Selle asemel kuulutati Austriale «sõda» ja tagatipuks käratati, et «Kreeka kaitseb oma välispiiri parimal võimalikul moel», (mis tähendab, et ei kaitsta).

Õli on tulle valanud ELi migratsioonivolinik Avramapoulos, kes täiesti juhuslikult on kreeklane, kuid Kotziasele vastandlikult, kuulunud varem Kreeka parempoolsesse valitsusse välis- ja kaitseministrina. Avramapoulose arvamus oli põhjapanev: «Kui ei piirata migrantide saabumist Euroopasse, variseb kogu süsteem kokku.»

Teisalt, kutsus ta lõpetama isetegevuslikku ELi sisepiiride kontrolli. Ehk et kõik pagulased, kes Vahemere poolt vabalt saabuvad Kreekasse, peavad saama «jagatud vastutuse kohaselt» Euroopas piiramatult ja piiritult edasi rännata.

No mine võta siis kinni – väga kummaline kreekalik mõttekalambuur, tuttav Kreeka rahanduskriisi päevilt. Seevastu president Ilvese mõttelõng oli märksa sirgem – «pagulaskriis võib viia Euroopa Liidu lagunemiseni.» Mitte kuidagi ei lähe silme eest saamatuse sünonüümi, ELi Komisjoni presidendi Junckeri unise silmavaatega jaanuarikuus lausutu: «Euroopa Liidus pole kriisi.»

Mis ja kus on demokraatia kui selline?

Kogu ülalkirjeldatut silmas pidades, lihtsalt uudishimust küsiksin – kas siin esines mõni nähtus, mis ei mahuks demokraatia viledaks kulunud lapiteki alla? Kahtlustan, et sinna mahub nii mõndagi veel.

Ehk peaksime hakkama lahterdama - millised olid/on vanad ajahambale vastu pidanud euroopalikud põhiväärtused ja millised on uuseuroopalikud neoliberaalsed nähtused, mis vajaksid teaduslikke põhjendusi ja selgitusi. Kas peame sõnastama uuesti demokraatia olemuse või hoopiski võtma kasutusele uuendatud terminoloogia? Viimase variandi puhul peaks mõtteselguse huvides hoiduma Brüsseli haardeulatusest võimalikult kaugele.

Kui me tänini peame Kleisthenese poolt Ateena tänavail 508 eKr alustatud protsessi demokraatlikuks valitsemiskorralduseks, siis küll oleks huvitav teada, kuidas hakatakse nimetama tänast brüsseliitlust kahe ja poole tuhande aasta pärast.


Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».