Eestlased on alati teadnud, et väikeriiki aitab mõistus, aga mitte jõud. Oli ju meie rahvalugude igati positiivne ja austustvääriv Kaval-Ants ka mingis mõttes teadlane, kes analüüsis ja optimaalseid lahendusi otsis. Kui palju teaduspõhisust ja mõistuspärasust me näeme oma igapäevaelus, on aga sageli küsitav, kirjutab Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar.
Targad inimesed tulevad heast koolist ning oma hariduse ja kooli üle võime tõesti uhked olla. Hea haridus peaks iseenesest tähendama teadus- ja teadmistepõhist riiki. Avagem aga televiisor kõige magusamal vaatamisajal ja me näeme ekraanilt pigem ennustajaid, nõidasid, selgeltnägijad või alternatiivravi esindajaid, mitte aga teaduspõhisust või tippteadlasi. Pole siis ka ime, et Eesti inimesed usuvad ravivõtetesse, mille toimet pole keegi kunagi tõestanud ja suhtuvad kahtlevalt vaktsiinidesse, mis on nii uuringutes kui ka praktikas osutunud väga tõhusaks vahendiks haiguste vähendamisel ja hävitamisel.
Kas pole järjest paremaks muutunud elu ja sealhulgas meditsiin ise loonud olukorda, kus inimeste ootused ületavad olemasolevaid võimalusi? Me ei taha, aga peame tunnistama, et meditsiin ei muutu kunagi kõikvõimsaks.
Ühiskond ootab teadlastelt, et need oskaksid ette näha kuidas üks või teine protsess tulevikus kulgeb, selgeltnägijatele see ju probleemiks pole. Ennustamine on tänamatu töö nii siis kui see põhineb pelgalt kohvipaksu pealt lugemisel, kui ka siis kui selle aluseks on teaduslikud avastused.
Veel praegu heidetakse teadlastele ette, miks viimane gripipandeemia polnud nii laiaulatuslik ja traagiline kui esialgsed mudelid näitasid. Kas see on siis tõesti tragöödia või kas see räägib teaduspõhisuse vastu? Kindlasti mitte. Samas aga viitab see asjaolule, et meditsiiniteadus on kaugel täiuslikkusest ja ruumi paranemiseks jätkub.
Rääkides teadusest 21. sajandil ei saa mööda rahast. Eestis on järjekordse reformi tulemusel võetud suund rahastada rahvusvahelise mõõtmega tippteadust ja tippteadlasi. Aga kas niinimetatud mittetippteadus ja kodumaiste probleemide lahendamine ei peagi olema teaduspõhine ega saama seega rahastust?
Kui tippteaduse rahastajaid on maailmas palju, siis kohalike murede lahendamisel on Eesti riik sageli üksi. Kas tipu poole tungimisel oleme ära unustanud, et ükski tipp ei seisa püsti ilma aluseta, samas kui alus püsib püsti ka ilma tiputa? Ma ei usu, et suurriikide saadikud juhiksid riigikogu tähelepanu asjaolule, miks eestlased pole Nobeli preemiat saanud või Kuule lennanud, samas kui Eesti võimetus tulla toime HIV-nakkusega häirib lisaks meile endile ka rahvusvahelist kogukonda ja mõjutab nii Eesti majandust kui ka mainet. Tuleb arutada, kas pelgalt tippteadusele panustamine tagab Eesti teadlaskonna vajaliku järelkasvu.
Eksperdid juhivad meie tähelepanu asjaolule, et Eestis on doktorikraadiga inimesi üleliia. Kas tõesti? Tuleb küll tunnistada, et meie arusaam doktorikraadi tähendusest on muutunud. Tänapäeval ei peaks doktorikraad tähendama pelgalt akadeemilist karjääri või professuuri kõrgkoolis.
Doktorikraad on haridus kõrgeimal tasemel, kus süvendatud teadusõpe annab meile võimaluse ümbritseva analüüsimiseks ja uute lahenduste leidmiseks. Nutikat ja edukat Eestit ei saa ju kuidagi juhtida ilma niisuguseid teadmisi ja haridust omamata. Kuigi seda püütakse: heites vaid põgusa pilgu riigiametitele ja riigiametnikele või uuringutega tegelevatele firmadele ja ekspertidele, ei jää küll muljet, et seal doktorikraadiga inimeste üleküllus valitseks. Pigem on neid ikka puudu, kõvasti puudu.
Teadlane peaks olema vaba oma teadustöös, samas aga ühiskonna huve teenima. Ühiskond eeldab, et teadlane mõtleb välja probleemi ja otsib siis ise sellele ka lahenduse. Kas see ei tundu kummaline? Teadusest ja teadlastest oleks rohkem kasu, kui probleemi esitaks ühiskond ja lahendus jääks teadlaste leida.
Usun, et nii mõnedki meist on olnud valiku ees – kas loobuda oma ideedest ja tegelda sellega, mida on otsustatud rahastada, või jätkata võitlust niikaua, kui kellelegi ka sinu ideed rahastamisväärilised tunduvad. Teaduseski on moevoolud, mille esilekerkimist ja kulgu on sageli raske seletada. Teadlase dilemma on, kas minna moevooluga kaasa või jääda oma ideedele kindlaks.
Meditsiinis võib tuua rohkelt näiteid, kus mingid suunad, meetodid või uskumised esile kerkivad, ning kui kiiret edu ei tule, siis need hääbuvad, et mõne aja pärast veidi uuendatud kujul ja uue põlvkonna teadlastele ennast jälle ilmutada.
Elame huvitaval ajajärgul, kus on oluline kogu aeg pildil olla, ükskõik missuguses eluvaldkonnas sa ka ei tegeleks. See on viinud olukorrani, kus piir hiilgavate ja innovaatiliste ideede ning pildilolekut tagava publitsismi vahel muutub järjest hägusemaks. Ajakirjandus otsib intriigi ja seda on teadusliku publitsismi valdkonnast kerge leida.
Viimasest ajast paneb kõiki pead vangutama tähelepanu, mille osaliseks on saanud Zika viirus. Viirus, mis on ammu tuntud, kuid ei põhjusta raskeid haigusi vastupidi tema lähisugulastele, nagu Dengue või Chikingunja viirus. Ja ometigi pole Zika viiruse uurimiseks ja ennetamiseks ei raha ega energiat kokku hoitud. Teadlastele teeb see ainult rõõmu.
Kui Zika viirus osutubki nii süütuks, kui siiani on arvatud, siis vähemalt terve rida teisi probleeme saab ehk selle rahastuse ja tähelepanu valguses ära lahendatud. Rahastajatel ilmselt raha jätkub. Meil teadlastena jääb loota, et jätkuks vaid tarkust seda olukorda ühiskonna ja teaduse hüvanguks ära kasutada.
Mikrobioloogina tahaksin mängida mõttega, kuidas tänapäeva keerulises inimmaailmas tegutseksid mikroorganismid. On ju mikroorganismidel miljardite aastate pikkune kogemus ebasoodsates tingimustes ellu jäämisel.
Mikroobid teaduse administraatoritena väldiksid kindlasti pidevat reformimist – nad teavad, et pidevad muutused nõuavad palju energiat ja seda tuleb säilitada olulisemateks tegevusteks, nagu näiteks liigi säilitamine. Mikroobid teadlastena ei tormaks mõttetusse võitlusesse, vaid ebasoodsates tingimustes viiksid oma tegutsemise minimaalsele tasemele ja jääksid rahulikult paremaid aegu ootama – nad teavad, et kunagi need paremad ajad ikka tulevad ja selleks tuleb ennekõike ennast ja oma liiki säilitada.
Mikroobid teadlastena teaksid ka, et koostöö, mitte üksteise hävitamine, viib edule. Nii gripiviirus kui ka stafülokokk teavad, et kumbki üksinda poleks nii edukas inimese kahjustamisel ja iseenda elu parandamisel, kui nad on seda koostöös.
Mikroobid rahastajatena ei panustaks kunagi pelgalt hetke superstaarile. Mikroobid teavad, et kuigi enamuspopulatsioonid paistavad hetkel tugevamad, on nad rasketes tingimustes kergemini haavatavamad. Nii näiteks juhtub antibiootikumtundlike bakteritega. Ellu jäävad aga hoopis antibiootikumresistentsed mikroobid, need ebapopulaarsed olendid, keda tundlikud organismid on kogu aeg represseerinud.
Kas pole kummaline, et lõppude lõpuks määrab liigi säilimise mitte edukate väljapaistvus, vaid vähemuspopulatsioonide vastupidavus? Ehk on meil inimestena midagi mikroobide kogemustest kõrvade vahele panna. Mikroobidel pole kahjuks ei kõrvu ega midagi nende vahel, ometigi on nad miljardeid aastaid hakkama saanud.