/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kas keegi bravuurikat kliima soojenemise juttu ka veel mäletab? Maakeral pidi peagi minema nii kuumaks, et kõrbeme nagu sitasitikad jaanitule paistel. Valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu ja Al «Liustikud Sulavad» Gore said soojenemise üle loku löömise eest kolm aastat tagasi koguni Nobeli rahupreemia.
Aga seda panite kõrvulukustava kliimahulluse taustal tähele, mis järgnes? Ilmnes, et suur teadlaskond pole just alati käitunud sedavõrd objektiivselt ja läbipaistvalt, nagu neile kohane oleks. Ehk teadlaste ühendusest oli saanud propaganda tööriist.
Kui te kliima soojenemise hirmujutte ei mäleta, siis ilmselt seepärast, et mõni aeg tagasi asendusid need palju ambivalentsema käsitlusega kliimamuutusest. Milline lollikindel manööver – kliima muutub ju kogu aeg. Järelikult pole võimalik kliimamuutuse jutuga puusse panna. Või siiski on?
Kliimapreestrite peaväitena, olgu jutt soojenemisest või hoopis jahenemisest, kõlab see, et muutused on valdavalt inimeste süü. Tartu observatooriumi atmosfääriseire töörühma juht vanemteadur Kalju Eerme aga märgib Tartu Ülikooli ajakirjas UT, et selline lähenemine on lihtsustatud, sest kliima on samasugune tsükliline süsteem nagu majandus. Eerme meenutab näiteks, et sajand tagasi marutasid meie kandis samasugused tormid nagu viimasel ajal, ainult et keegi ei mäleta neid.
Ja nüüd mõelge, kui palju tasub uskuda kliimateadlaste apokalüptilisi ennustusi aastakümnete kaugusele, kui majandusteadlased, kelle käsutuses on palju selgepiirilisemad andmed, ei suutnud kogu maailmas paar aastat tagasi ette näha isegi masu teket.
Kliimahädakisale kaalu lisamiseks on hakanud kõlama loosung, et päästkem emake maa. Seepärast sõitkem elektriautoga, ärgem ostkem pudelivett, kasutagem vähem paberit. Ainus häda: maakeral on täiesti ükskõik, kas te seda kõike teete või mitte.
Asi on selles, et loodus saab pikapeale ise kõigi probleemidega hakkama. Kas või näiteks jääajaga. Ja selle sademete hulgaga, mis pärast jääaja lõppu kuni tänaseni pidanuks täitma kõik ookeanid neljakordse veehulgaga. Rääkimata arvukate vulkaanipursete ja maavärinate tagajärgedest, isegi kokkupõrgetest meteoriitidega. Küllap saanuks emake maa ajapikku ise hakkama ka Mehhiko lahe naftareostuse likvideerimisega.
Maakera kahjustamist on inimestel kergem ette kujutada kui toime panna, kirjutab Nobeli füüsika preemia laureaat Robert B. Laughlin ajakirjas American Scholar. Probleemi tuum peitub selles, et kuidas kliima ka ei muutu, soojemaks või külmemaks, marulisemaks või rahulikumaks – need on inimesed, kes pelgavad, et nad hakkama ei saa. Ja ellu ei jää. Aga inimese ego on nii suur, et ta ei taha tunnistada: tegelikult on tema loodusahelas nõrgim lüli ja ainus, kes päästmist vajab.