/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Brexit saadi küll Brüsseli laualt maha, kuid see pole kuhugi kadunud – britid otsustavad omakeskis klubisse kuulumise. Järgmise tulekahju kustutamiseks on oodata, et Euroopa parim tuletõrjuja Merkel toob lauale Turkentry, lahendamaks islamirände kriisi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Brüsseli musterperekonnas peeti maha järjekordne peretüli. Üks üleannetu hakkas jonnima ja ülejäänud pereliikmed tahtsid hirmsasti õpetada, kuidas õigesti käituda. Aga vitsa ei julgeta anda, äkki jooksebki kodust ära ja siis on küna lõhki. Tüli ei taheta ka perest välja viia – mis teised ütlevad. Teisalt jällegi ei saa jonnijale lõputult järele anda – äkki teised lapsed tahavad ka suud magusaks saada.
Lohutuseks – ega siis Suurbritannia ei saa Euroopast ära kolida. Vahemaa Tallinnast Londonisse jääb ikka kaks ja pool tundi (muidugi, kui lennuk lendab) ja brittidest referendumihääletajad ei saa seda kuidagi suurendada. Ja kuninglikud printsid ning printsessid ei pääse kuhugi neljanda võimu eest – olen kindel, et sõltumata brittide valikust leiame ka edaspidi kuninglikke pilte klatšiajakirjadest.
Kuigi meie peaminister on tunnistatud üheks vähem mõjukaimaks riigijuhiks ELis, on ometigi Eesti andnud tähelepanuväärse panuse Brüsseli surmani tüütavasse rutiini. Riigikogu Toompea ööistungid on jätnud brüsseliitidele kustumatu mulje ja nii peetaksegi põhilised istungid nüüdsel ajal öötundidel. Väga õige lähenemine – Brüsselis on öösiti rahulikum, kuna sealne politsei ei tohi öisel ajal Molenbeeki linnaosas terroriste tülitada ja seega on vähem mürglit.
Pealegi on öösiti väga kaval lahendada kõige krutskilisemaid küsimusi, kuna mõni riigijuht jääb kindlasti tukkuma ja siis on otsustamiseks just paras aeg käes. Kes see udusilmses hommikuhämaruses enam mäletab, kuidas üks või teine otsus sündis. Pealegi vaja triiksärgid pessu viia (Cameron teatas kohe väljapressimisele saabudes Ülemkogu president Tuskile, et tal on särgivaru kaasas).
Briti peaminister Cameron andis läinud nädalalõpu öötundidel kaasakiskuva etenduse, mõeldud kodupublikule – «Briti Lõvi võitlus brüsseliitidega». Brexit saadi küll Brüsseli laualt ära koristatud, kuid see pole kuhugi kadunud – britid otsustavad jaanilaupäeval isekeskis, kas olla või mitte olla. Cameron on poole valinud ja temast saab agitaator ELi jäämise pooldajate leeris, seevastu vastasleeris astub üles arrogantne Londoni linnapea Johnson.
Kui juhtub aga see, mida kõige rohkem kardetakse ja kuna loodus tühja kohta ei salli, asendub tõenäoliselt Euroopa Liidus kuningriik sultaniriigiga. Üsna võrreldav äritehing – mõlemad, Suurbritannia ja Türgi, olnud vähemalt poole maailma valitsejad. Brüsseli bürokraatlikku rutiini tooks selline maadevahetus kindlasti elevust juurde. Sarnasus meie maadevahetuse skandaaliga on olemuslik, kuna ka võimalik eesseisev vahetusprotsess ELis oleks samuti aastatepikkune.
Igatahes, sõltumata brittide jaanipäevastest meeleoludest on oodata, et järgmise tulekahju kustutamiseks toob Saksa kantsler Merkel lauale Turkentry, lahendamaks islamirände kriisi. Türgi peaks aitama ELi välisust kinni naelutada, kuna Kreekast pole selle töö tegijaks asja. Seda viimast väljendas Kreeka peaminister Tsipras Brüsseli ööistungil sõnaselgelt, ähvardades rändekoridori lahtioleku siduda Suurbritannia ELi reforminõuetega ja nii oligi riigijuhtide silmist uni pühitud.
Türgi soov Euroopa ilmalikust elust osa saada ilmnes juba 1959. aastal, soovides ühineda Euroopa Majandusühendusega. Ametlik avaldus Euroopa Ühenduse liikmeks saamiseks esitati 1987 ja «juba» aastal 2005 alustati liitumiskõnelustega. Pole eriti suur saladus, et senini on Türgiga Brüsseli poolt vaadatuna mängitud pigem peitusemängu. Nüüd võtab mäng tõsisema pöörde.
Türgi ELiga liitumisläbirääkimiste põhiline peatükk – «Sajandi armastus» – on juba aastaid avatud olnud ja selle osaga läbirääkimistest on türklastel hästi läinud. Sultan Suleimani vägiteod on eurooplastele ajaloo arhiivist hoiatuseks meelde tuletatud (küll üritati Viini, küll Roomat ja Veneetsiat ära võtta) ja iga pühapäeva õhtul ootab telepublik ärevusega, millise järjekordse nurjatusega on sultani armsam Hürrem hakkama saanud.
Brüsseli kimbatusest võib aru saada. Ühelt poolt oleks Ühendkuningriigi SKPd väga vaja ELi nigela majandustulemi tõstmiseks. Teisalt on ka Türgit väga vaja pagulaspuhvriks, õigemini korkvendriks kai ja kõikuva laeva vahele, takistamaks Euroopa islamiseerimist. Suurim komistuskivi Euroopale allaneelamiseks oleks aga Türgi liitumisega just nimelt moslemikogukonna hiigelsuurenemine.
Nüüdseks 16 miljonini kasvanud ELi islamiusulisele lisanduks Türgi liitumisega automaatselt 75 miljonit. Selle kõrval on praegused pagulasmiljonid vaid tilk Vahemeres. Turkentry oleks nagu kuradi väljaajamine peltsebuliga – suur islamiriik Türgi peaks kaitsma kristlikku Euroopat üleilmse islamirände eest! Ilmselgelt sultan Suleimani mõõtu ülesanne.
Prantsusmaa ei näi Brexitist aga midagi kaotavat, pigem vastupidi. Pealegi saaks Gallia kukk ELi kolmnurkse domineerimise (Berliin-Pariis-London) asemel naasta ajaloolise Prantsuse-Saksa telje juurde, nagu see aegade algusest olnud. Üheteljelise vankriga on muidugi raske mäest üles rühkida, seevastu lihtsam alla veereda.
Prantsuse kindralist president de Gaulle’i poolt Suurbritannia liitumiskatsele Euroopa Ühendusega pandud vetod 1963. ja 1967. aastal võivad saada kolmanda kohtuseaduse, kuid seekord ei saaks enam isepäiseid prantslasi süüdistada. Nüüd on brittide saatus nende endi kätes, kui referendumikasti ees ajaloolist otsust teevad (seni on vaid Gröönimaal õnnestunud ELi haardest väljuda – 1985).
Analüütikute kiirreageerimisjõud on näidanud Cameroni ööpimeduse kattevarjus saavutatule nii ülespoole kui ka allapoole suunatud pöidlaid. Kokkuvõtlikult tähendaks see Briti Lõvi kaotatud võitu.
Omavahel öeldes kaldun arvama, et brittide ja šotlaste referendumitest jahumine on tegelemine kolmandajärguliste küsimustega. Kuni ei tegelda põhiprobleemiga – Euroopa julgeolekuga, pole mingit tähtsust asjaolul, kas Piccadillyl töötava poola torujüri pere saab sotsiaaltoetusi 13ndast või seitsmendast aastast – oodatud aastaid ei pruugi ELi lagunedes lihtsalt tulla.
Suurim äpardus, mille ühendkuningriiklastega jahmerdamine võib esile kutsuda, oleks olukord, kui Saksamaa päästeametil saab lõpututest heietustest kõrini ja ta hakkab oma rida ajama. Seni on proua Merkelil kannatust jätkunud ja Euroopa parima tuletõrjuja tiitel on auga välja teenitud.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».