Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: maksa elatusraha ära, või muidu…

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Urmas Nemvalts

Tuhanded mehed ja naised, kes oma lastele elatusraha ei maksa, on üsna ühtviisi jutuks olnud pikki aastaid. Isegi need, kellel tegelikult suur sissetulek, ent miskipärast kange tahtmine just oma laste elatusraha maksmisest trikitades ja pettes viilida, pääsesid kergelt.

Nüüd järk-järgult jõustuvad seadusemuudatused teevad aga Eestist riigi, millest kibedam on elatusrahavõlglaste elu vaid vähestes Euroopa riikides. Õigupoolest on kaua räägitud ka sellest, et riik võiks lastele mõeldud elatusraha esmalt välja maksta ja siis selle võlglasest vanemalt sisse nõuda. Võlanõudmise sunnivahendid on nüüd karmid, ent teine pool, mis tõepoolest hätta jäetud üksikvanema ja laste hädale kiiret leevendust tooks, on tegemata.

Meie põhiseadus (paragrahv 27) ütleb sõnaselgelt, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ning perekonnaseadus kohustab andma lastele ülalpidamist. Kiusu pärast elatusraha võlgu jäänute suur hulk näitab, et me pole suutnud Eestis selle kohustuse täitmist tagada ja süsteemi hambutuse tõttu on kannatanud laste õigused.

Elatusraha nõudmisel korra majja löömisest on vahetu kasu neile, kelle pahatahtlikud võlglased nüüd näiteks autojuhiloa kaotamise hirmus vabatahtlikult maksma hakkavad või kellelt kohtutäiturid raha kätte saavad. Võib ka loota, et üldiselt väheneb hirm abitusse olukorda jääda. Riik näitab, et kohtu sõna maksab. Teisalt ei lahendata sellega nende üksikvanemaks jäetute probleemi, kelle endiselt teiseltpoolelt pole parasjagu midagi võtta. Eriti nüüd, kui võlgade sissenõudmise vahendid on olemas, tulekski kiireimas korras leida mõistlik ja tasakaalukas lahendus, kuidas ja millisel määral saaks riik neile appi tulla. Arutletud on selle üle tõepoolest kaua ning nüüd on aeg tegudeks.

Võlanõudmise sunnivahendid on nüüd karmid, ent teine pool, mis tõepoolest hätta jäetud üksikvanema ja laste hädale kiiret leevendust tooks, on tegemata.

Loomulikult ei tasu seejuures kujutleda, et riik võtaks kasvõi ajutiselt enda kanda miljonärist rongaisalt kohtus välja mõistetud hiigelsummad, ent näiteks elatusraha miinimumi ulatuses võiks riik väljamakse teha küll ning selle siis hiljem sisse nõuda. On moraalne ka selle juures mõelda, et abi tuleb ikkagi maksumaksjatelt, sealhulgas teistelt lapsevanematelt, kes oma pere eest hoolt kannavad.

Ent ühetaolise karmi hukkamõistu ja hinnangutega ei tasu ka liiale minna. Meie tänasegi lehe kirjeldused näitavad, kui erinevad on inimeste saatused ja olukorrad. Lisaks tänase artikli trotslikule Andrele pole raske kujutleda ka elule juba niigi mitutpidi alla jäävat võlglasest isa või ema, kes kõikvõimalikest lubadest ilma jäädes kõigele käega lööb. Just neist räägibki kogenud kohtutäitur, kartes, et osa võlglastest lihtsalt kaugeneb karmide reeglite tõttu ühiskonnast veelgi rohkem.

Tagasi üles