Tuumapommi-Kimi võib pidada vajalikuks karakteriks. Ilma tema rollimänguta mureneks aastakümnete jooksul kujunenud tasakaal võib-olla hoopis koost, kirjutab Hannes Hanso.
Hannes Hanso: miks Põhja-Korea püsib?
10. detsember 2010, 19:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei meenu perioodi maailma lähiajaloost, mil rahvusvahelise kogukonna osapooled, riigid, oleks läbi saanud ilma prominentse vaenlasefiguurita. Küll on olnud vaenlaseks rahvused (juudid, sakslased, armeenlased, tšetšeenid, albaanlased jne), ideoloogiad (kommunism, kapitalism), religioonid või nende osad (islam, vahhabism, katoliiklus) ning ka isikud (Hitler, Stalin, Saddam, Osama).
Eeltoodud nimekiri ei ole muidugi kaugeltki täielik. Selles kontekstis vaadatuna ei ole praegu Põhja-Korea ümber tekkinud olukorras iseenesest midagi uut. Põhja-Korea diktaator Kim Yong-il täidab oma rolli rahvusvahelise vaenlasekujuna suurepäraselt ja päris värvikalt. On ju teda nimetatud nii kurjuse telje osaks kui ka türannia majakaks maailmas.
Koreade-vaheline konflikt on hakanud huvitaval kombel intensiivistuma ajal, mil teistes konfliktipiirkondades hakkavad vaenlasekujud vaikselt hääbuma. Iraagis on asi mõnevõrra rahulikumaks muutunud. Isu Iraagi teemadega tegeleda vähenes pöördvõrdeliselt koos sekkumise üha suureneva ebapopulaarsusega konfliktis osalevate rahvaste hulgas.
Sama tendents paistab toimivat ka Afganistani näitel – seda konflikti võita ei ole väidetavalt võimalik, kuid lahkuda on siiski kuidagi tarvis. Kui paljusid tinakirste ja mitmeid miljardeid dollareid kodupublik veel taluda suudab? 190 miljonit dollarit päevas on majandusraskuste tõttu isegi USA jaoks paljuvõitu.
Zimbabwe diktaator Robert Mugabe ei ole Kimile võrdväärne konkurent, kuna tal pole tuumarelva ja üle riigipiiri Zimbabwest ka ei tulistata. Venezuela presidendil Hugo Chavezel ja Myanmari hunta juhil Than Shwel ning isegi Iraani Ahmadinejadil on veel pikk tee käia, et end samasuguse haardega rahvusvahelisteks paariateks muuta.
Põhja-Korea puhul on korduvalt küsitud, kuidas on selline riik suutnud nii kaua püsida. Rahvas nälgib, autot osta ei saa, soengut pähe teha ei tohi, välismaale minek on keelatud ja 24-miljonilisest elanikkonnast 1,2 miljonit teenib sõjaväes. Tegu on ju ikkagi kõige isoleerituma režiimiga planeedil, mida valitseb kõige jõhkram sõjaväeline diktatuur.
Tundub, et Põhja-Korea näite puhul elab edasi külma sõja aegne suurriiklik käitumismudel oma pisut uuenenud vormis. Külma sõja ajal leidsid suurriigid endale liitlased vaeste Lähis-Ida, Aafrika, Aasia või Lõuna-Ameerika riikide seast ning suurriikidevahelisi pingeid elati välja just lõpututes geriljakonfliktides, päris- ja kodusõdades. Suurriigid-supervõimud omavahel otsesesse sõjalisse konflikti ju tervete aastakümnete jooksul ei astunud.
Sõdu peeti aafriklaste ja aasialaste kätega neid relvadega varustades, neile väljaõpet ja majanduslikku tuge pakkudes. Põhja-Korea puhul on valem iseenesest sama, muutunud on vaid mängu osalised. Külm sõda peeti maha USA ja NSVLi juhtimisel, Põhja-Korea puhul on peamisteks huvitatud poolteks tõusev superriik Hiina ühelt poolt ning USA, Lõuna-Korea ja Jaapan teiselt poolt. Pakun, et Põhja-Korea olemasolu on tegelikult mõlemale poolele mingis mõttes vajalik.
Hiina pehmet käitumist Põhja-Korea suhtes on juba pikalt kritiseeritud. Selge on, et mingit majanduslikku ratsionaalsust selle taga olla ei saa. Hiina kaubavahetus Põhja-Koreaga piirdub hinnanguliselt umbes viie miljardi dollariga aastas, samal ajal kui äri Lõuna-Koreaga on väärt umbes 140 miljardit dollarit aastas.
Järelikult saavad Hiina motiivid olla peamiselt poliitilised. Hiina on Põhja-Koread ja viimase tekitatud pingeid juba pikalt ära kasutanud oma rahvusvahelise kaalu tõstmiseks. Hiina on suutnud maailmale kuvada pildi, et tema sõnad on ainsad, mida pahapoiss Kim kuulda võtab. Nii arvatakse, et Hiina käes on võti Kimi tagasitoomiseks kuuepoolsetele läbirääkimistele Põhja-Korea tuumaprogrammi üle.
Praegugi on Pekingis koos nii Jaapani kui ka Põhja-Korea esindajad, et plahvatusohtlikust olukorrast auru välja lasta. Selline vahendaja rollis olemine võimaldab Hiinal saada hinnaalandust kõikvõimalikes teistes küsimustes – olgu need poliitilised või majanduslikud. Wikileaksist pärineva info alusel on noorem põlvkond Hiina poliitikuid hakanud aktsepteerima mõtet, et kaks Koread ühel päeval ühinevad.
Miks peaks olema Hiina huvides üks poole suurem ja tugevam Korea riik, millel väga lähedased suhted Hiina peamise rivaali USAga? Põhja-Korea saab vähemalt 80 protsenti kogu tarbitavast energiast just Hiinalt, samuti arvestatava koguse toiduaineid. Ei nõua just erilist fantaasiat, et mõelda välja kuidas Põhja-Koread vajaduse korral leplikumaks muuta.
Vaatamata nii Lõuna-Korea kui ka Jaapani elanike aktiivsele vastuseisule on USA-l suured sõjaväebaasid mõlemas riigis. Pinged Põhja-Koreaga ning vajadus võimalikule konfliktipiirkonnale lähedal olla on juba pikalt olnud üks põhilisi argumente, millega USA on suutnud mõlemat valitsust veenda oma edasise kohaloleku vajalikkuses.
USA-l oleks vägagi keeruline teatada, et baase Jaapanis Okinawal ja näiteks Lõuna-Korea pealinnas Soulis on vaja sellepärast, et kontrollida Venemaa ja Hiina tegevust Vaikse ookeani piirkonnas. Ründelennuki lennuaeg Soulist Pekingisse jääb 25–30 minuti piiresse. Okinawalt Taiwani saareni on see veel vähem. Piirkonnas tiirutavad viimasel ajal tihedasti ka USA lennukikandjad.
Olen jaapanlastega Korea poolsaarel toimuvast rääkides korduvalt kuulnud vihjeid, et ühinenud Koreast saaks Jaapani niigi raskustes olevale majandusele tõsine rivaal, mis pealegi peaaegu samas kaalukategoorias.
Kui majandusliku konkurentsi kasvule lisada ajaloolised teemad (Jaapani väga karm okupatsioon Korea poolsaarel, mille eest tänaseni täielikku vastutust pole võetud jne), siis võib Jaapan ühel päeval avastada, et ühinenud Korea on rohkematki kui konkurent autode tootmise alal. Samuti on karmikäeline suhtumine Põhja-Koreasse päris veenev sisepoliitiline argument, mille ümber on võimalik valijaid mobiliseerida.
Rusikatega vehklevat, inimesi näljutavat ja tuumapommi meisterdavat Kimi võib pidada teenekaks ja vajalikuks karakteriks. Ilma tema rollimänguta mureneks aastakümnete jooksul välja kujunenud regionaalne tasakaal võib-olla hoopis koost.