Lugejate kirjad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Panustame haridusele, mitte soomukitele
Üks nimekiri, milles ma Eestit kunagi leida ei taha, on OECD edetabel kõige madalamatest õpetajate palkadest üle maailma. Kui SKT ja töötuse tase näitavad riigi tänast seisu, siis panus haridusse määrab riigi olukorra 5–20 aasta pärast.
Selle asemel et lubadusi täita ja rohkem panustada, on valitsus otsustanud 2016. aastal haridus- ja teadusinvesteeringuid 3,7% vähendada, ehkki riigieelarve kasvas 4,0%.
Samal ajal kui hariduselt 30 miljonit eurot eemaldatakse, kasvavad oluliselt järgmised kulutused: riigikaitse (+38 miljonit), sisejulgeolek (+21 miljonit) ja valitsussektori teenused (+153 miljonit).
Ministeerium on lubanud, et õpetajate palk on 20% kõrgem Eesti keskmisest, kuid statistika näitab, et viimasel 5 aastal vahe puudub. Näiteks 2014 oli õpetaja palk 2% kõrgem Eesti keskmisest ning veel 2013 1% väiksem.
On naeruväärne loota, et me suudame meelitada keskmise 870 € palgaga talendikaid noori õpetajateks õppima. Kui me panustaks need 59 miljonit riigikaitsest ja julgeolekust haridusse, siis tõuseks keskmise õpetaja sissetulek 32% võrra (1135 € neto) ning oleks tehtud esimene suurem samm õpetaja staatuse muutmiseks.
Milline oleks Eesti 10 aasta pärast, kui õpetajate palk oleks 30–50% kõrgem keskmisest sissetulekust ning klasside ette läheksid motiveeritud ja säravad inimesed, mitte 60-aastased õppejõud, kellele pole suudetud asendajat leida?
Loodan, et kui mitte poliitikud, siis enamik inimesi mõistab, et Eesti riigi ainuke mõistlik kaitsestrateegia ei ole mitte paari uue soomuki ostmine, vaid maailmatasemel talentide ja lisaväärtuse loomine.
Markus Villig
Korvpall pole rahvussport
Ma pole nõus Mari Tammariga, kes nõuab oma artiklis (Mari Tammar: korvpall – Eesti rahvussport? PM 28.01) vastuvaidlemist mitte sallivas toonis korvpalli kuulutamist rahvusspordiks. Tänases vabas Eestis on jalgpall okupatsiooniaegsest represseerimisest hakanud üle saama ja selles on sellel kümnendil paremaid tulemusi saavutatud kui okupeeritud Eestis soositud korvpallis. Arvesse võttes harrastajate arvu, tuleks raha eraldada hoopis jalgpallile, millele EOK Neinar Seli juhtimisel pole raatsinud sellist rahahulka kulutada, mida on korvpallile külvatud! Samuti peaks võrkpall tunduvalt rohkem saama kui korvpall!
Nõukogude ajal põhjendati korvpalli ülerahastamist sellega, et eestlaste arvukus olevat liiga väike selle jaoks, et jalgpalli arendada. Sellel ajal ei saanud sellistele demagoogidele vastu vaielda, kuid vaadake: meist neli korda väiksem Island on jalgpallis väga kõrgele jõudnud. Jalgpall ühendab erinevalt korvpallist või jäähokist Eestis elavaid rahvaid. Seega ei pea paika, et Eestis ei ole võimalik rahvaarvu väiksuse tõttu arendada jalgpalli ja kogu raha, mis on, tuleb seetõttu korvpallile ära raisata.
Lembit Hiiop