Ajaloolane Jüri Kuuskemaa kirjutab, et Riia reklaamib end kui vanima avaliku jõulupuuga linna. Kuid kas ongi oluline, millise linna Mustpeade vennaskond kuuse esimesena välja pani. Peamine on ju rõõm, mida kogu kristlik maailm sellest kombest tunneb.
Kolleeg Anu Mänd, kes on põhjalikult uurinud Tallinna keskaegseid pidustuskombeid, hoiatas mõne aasta eest, et ma ei kiitleks Tallinna kui jõulukuuse sünnilinna teemal, sest ajalooallikad on neis asjus ähmased. Mul oli kurb meel, et üks tore pärimus, mille tõi minu teadvusse Lennart Meri raamat «Hõbevalge», näis kokku varisevat. Seda enam, et olen oma perekonnanime tõttu kuusesõbralikum kui proua Mänd.
Kuna ma ise vanemaid ürikuid kui 18.–19. sajandi omi ei loe, ei saanud ma kontrollida, milline sõnastus on arhiiviteatel aastast 1441 – väidetavalt esimesest avalikust jõulukuusest Tallinnas Suurturul, raekoja ees. Pole saladus, et uuemal ajal on see tava käibel alles 1931. aastast.
Ent tänavu jõudsid Eestisse teated, et Riia on alustanud jõulist propagandakampaaniat teemal «Riia – jõulukuuse sünnilinn». Vermiti koguni vastav münt. Riiga akrediteeritud diplomaatidele, teiste hulgas Eesti suursaadikule härra Vaarmannile teatati, et kui nad maksavad 200 latti, võivad nad dekoreerida ühe 50st selleks otstarbeks ülesseatavast jõulupuust oma riigi sümboolikaga kuusenäitusele «Leia oma!». Äsja ilmusid ka Tallinna tänavatele Riia kuusekampaania plakatid, millel on sõbralikult kõrvuti Riia kuusk aastaarvuga «1510» ning meie Vana Toomas aastaarvuga «1530», kutsudes üles ühiselt pidutsema oma muinsussümbolite auks ja iseenda rõõmuks. Tore plakat!
Ent kui tahta olla pedantselt kronoloogiline, siis ei saaks tänavu tähistada ei Riia jõulukuuse 500. ega meie Vana Tooma 480. sünnipäeva. Mis puutub Toomasse, siis vanim teade tema kohta kinnitab, et ühele maalrile maksti 1530. aastal raekoja tuulelipuhoidja kuju kuldamise eest. Mis ei pea tingimata tähendama, et kuju valmistati samal aastal. Võib-olla oli see varem tehtud ning nõudis värskendamiseks uut kullakirmet?
Mis aga Riia vanimat avalikku jõulukuuske puudutab, siis sain meie linnaarhiivist teate, et Riia Mustpeade vennaskonna peokorraldused 1510. aastaks nägid ette, et vennad peavad seadma raekoja ette kuuse, mis vastlapäeval põletatakse. Ent kas vastlakuuske saab pidada jõulukuuseks?
Tallinna keskaegsest vastlakuusest on üsna värvikas, korduvalt tsiteeritud kirjeldus ilmunud 1584. aastal Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikas». Peatükis «Liivimaa vana hea aeg», mis kirjeldab olusid enne 1584. aastal alanud hukatuslikku Liivi sõda, seisab: «Nõnda ka pidasid kodanikud talve päevil jõulu ja vastla ajal oma gilditubades ja sellid oma kompaniides suuri ilupidusid. Ja kui kaubasellide (st Mustpeade – J. K.) joodud möödas olid, panid nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, vastla ajal turu peale püsti ja tulid õhtul sinna hulga naiste ja neidudega, laulsid enne ja tantsisid ümber puu ja pärast pistsid puu põlema, mis pimedas hästi leekis. Siis võtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ja tantsisid ümber puu ja tuletegijad pidid ka oma raketid suuremaks iluks sinna laskma. Ja ehkki kirikuõpetajad seda küll noomisid ja Moosese vasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist siiski sugugi tähele.»
Kui arvestada, et vastlapäeva järel algas pikk ja range 40-päevane paast, siis ei tarvitseks pidutsejaid rangelt hukka mõista – nad võtsid ju viimast! Samal päeval sõidutasid Mustpeade vennad vastlasõidu korras neidusid ja noori naisi saanidel ümber linna ringi. Varasematel sajanditel korraldati vastlapäeval koguni maskides karnevale, mille kirik aga sootuks ära keelas.
Kas vastlakuusel on mingi seos jõuludega? Meie kombestik midagi seesugust ei tunne. Uuema aja jõulutsükkel lõpeb 6. jaanuaril kolmekuningapäevaga. Varasemate sajandite tavadesse tagasi minnes osutub, et aja kulg oli aeglasem, talviseks pidutsemiseks jäi rohkem võimalusi. Nii maal kui linnas peeti nimelt vastlapäeva jõuluhooaja lõpetuseks. Eesti rahvakommete uurija Mall Hiiemäe on kirja pannud, et vastlapäeval tuli ära juua viimane jõuluõlu. Seega, teatud tinglikkuse astmega, võime meiegi tunnistada vastlakuuse jõulukuuseks ehk täpsemalt väljendudes jõululõpetuse kuuseks.
Tänapäevasest vaatevinklist läheb keskaegne kuuserituaalistik segasemaks, kui süveneda Tallinna Mustpeade vennaskonna ürikutesse. Originaaldokumendid on koos 1939. aastal Saksamaale lahkunud Mustpeade sakslastest vendadega Tallinnast kaasa viidud ning asuvad praegu Hamburgis. Vastuseks Tallinna linnavalitsuse järelepärimisele saatis Tallinna linnaarhiiv lahkesti mõned väljavõtted võõrsil hoitavatest Mustpeade pidujootude korraldustest.
Tallinna Mustpeade pidujootude määruses aastateks 1513–1514 nimetatakse puud, mis seati nii jõuludeks kui vastlapäevaks üles Mustpeade vennaskonna majas. Puule kinnitati tõrvikud. Lõpuks viidi see piduliku rongkäigu ja muusika saatel Raekoja platsile.
Eelnev teade annab meile kindluse, et vastlakuuse komme, mida lähemalt kirjeldab Russow, polnud tekkinud pärast katoliku aja tavasid muutnud reformatsiooni, vaid oli põline. See annab meile ühtlasi aluse kinnitada, et hiljemalt 1513. aastaks oli olemas ka jõuluaegne komme kanda kuuske Mustpeade Majast Raekoja platsile. Ent miks kaks jõuluhooaja kuuske? Loogiliselt mõeldes peaks üks põhjus olema selge: detsembri lõpul Mustpeade Majja paigutatud kuusk oleks sinna jätmisel vastlapäevaks kaotanud oma väljanägemise, poetanud okkad maha ning näinud välja nagu armetu roots. Pole teada, kas ka jõulukuusk Raekoja platsil põletati või jäi see (kolmekuningapäevani?) kõigi silmarõõmuks seisma.
Tallinna pidukorraldus 1513. aastast on paraku kolme aasta võrra hilisem kui teade Riia vastlakuusest. Kas jõulupuu prioriteet jääb seetõttu Riiale?
Kaugemale minevikku minnes jõuame sõnastuste ebamäärasuseni ja erinevate tõlgenduste võimaluseni.
Meie Mustpeade keskalamsaksakeelsetes kuluarvetes 1442. aastast seisab «bom to malde» – otsesõnu «puud maalida». Mis iseäralik puu see oli, mida maalida tuli? Nagu kinnitavad Anu Mänd ja Juhan Kreem, ei tarvitse siinpuhul «bom» tähendada puud dendroloogilises tähenduses, vaid hoopis merelises – mast või poom purje riputamiseks. Ma ei saa selle tõlgendusega nõustuda. Tuletagem meelde Russowi mainitud kuuske, millel «palju roosisid küljes rippumas»: kust saadi keskaegses Tallinnas, kus polnud kasvuhooneid, südatalvel «palju roose»? Eks neid tehti ise, riidest ja paberist ning lasti toredama väljanägemise omandamiseks värvida ehk maalida.
1441. aasta dokumendis seisab väljend «bom to tregende» – puud kanda. Siia ongi koer maetud. Amatöörajaloolane Friedrich Amelung avastas selle Mustpeade arhiivis 1885. aastal ning seostas hilisemast ajast dokumenteeritud kuusepuu kandmistega Raekoja platsile. Tallinna linnaarhiivi teadurid juhivad tähelepanu, et 1441. aasta dokumendis pole öeldud, millist puud või masti või poomi Mustpead pidid kandma. Pole ka öeldud, kuhu ja millal. Seega ei saavat tõsikindlalt väita, et toonane «bom» oli kuusk, olgu jõulu- või vastlakuusk või mõlemad. Ent kas see kinnitus pole liiga kitsarinnaline, lähtudes faktist, et üriku vahel pole kuuseokkaid?
Ei Tallinna ega Riia ajaloost pole teada ei keskaegseid ega hilisemaid masti või poomi püstitamisi Raekoja ette, sadamasse ega mujale. Pole kantud ei kaske, mändi, pärna ega kastanit, ikka ja üksnes kuuske. Kui elujõuline oli see tava, tunnistab asjaolu, et kaua aega pärast laastavaid sõdu, veel 1711. aastal, toimus Tallinnas järjekordne «bom to tregende» ehk «puu kandmine».
Sellele andis unikaalsuse äsja «Meie Majesteediks» saanud tsaar Peeter I osavõtt. Tema oli tulnud jõulude eel esimest korda Tallinna, üle vaatama hiljuti Rootsilt vallutatud Eestimaa provintsi pealinna. Korduvalt käis ta Mustpeade juures külas, kiitis nende vanu kombeid ja võeti vastu vennaskonna auliikmeks. Tema Tsaarilik Kõrgus suvatses oma isikliku majesteediõla alla panna kuusele, mida Mustpead põlise tava kohaselt kandsid oma majast Pikal tänaval Suurturule ülesseadmiseks. Rituaali saatsid muusika ja ringtants, nagu «vanadel headel aegadel».
Mustpeade kompanii oli olemas ka keskaegses Tartus. Võime arvata, et omavahel tihedalt lävinud Riia, Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva kaupmeeskonnal oli väga sarnased tavad. Nii kalendaarsete jootude kui ka muude pidustuste ja lõbustuste osas. Valiti maikrahvi ja -krahvinnat, korraldati «papagoilaskmisi», vastlasõite, kirikupühalisi protsessioone.
Kahjuks on palju vanu ürikuid sõdades tuleroaks saanud ja mõndagi pole taibatud meile, järelpõlvedele säilitada. Paberit ei pruugitud nii ohtrasti nagu uusimal ajal, mistõttu jäi kirja panemata palju omal ajal iseenesestmõistetavaks peetut, mis meile võiks praegu huvi pakkuda. Säilinud katkendlikke minevikulisi teateid lugedes analüütilist loogikat rakendamata võib isegi pika vinnaga «puu kandmine» mõistatuseks jääda.
Me tikume sageli läänepoolse «kultuurtreegerluse» ees lömitama ega taipa upitada seda, mis on meil neist erinev. Kogu kristlikus maailmas armastatud avaliku jõulukuuse suhtes on nii Tallinn kui Riia kaugelt põlisemad võrreldes kogu muu Euroopa ja maailmaga. Berliinis seati esimene avalik jõulupuu raekoja ette alles 1780. aastal, Londonis 1840. aasta paiku, moodide pealinnas Pariisis1865. aastal ja sedagi saksa kogukonna algatusel.
Kas baltisaksa Mustpeade jõulukuuse taustast kumab läbi kohalike «mittesaksa vastristitute», eestlaste, liivlaste ja lätlaste kuuse kui elupuu, kuuse kui ilmapuu paganlik kultus? Niisamuti nagu jõulude ehk Jeesus Kristuse sünnipäeva taustaks on Rooma päikesejumala, Sol Invictuse sünnipäev ja vanaskandinaavia «jul» – viljavihk ning pööripäevaline viljakusmaagia.
Rõõmutsegem siis nii Eesti kui Läti kuuskede ümber, mis on igal juhul meile kõigile märgiks, et aasta pimedaim ja mornim aeg hakkab otsa saama, kuulutades advendiaega, lootuse aega!