/nginx/o/2015/09/24/4522767t1h18d7.jpg)
Mõni päev tagasi, kui ma lugesin lehest nende riigikogulaste nimekirja, kes olid andnud allkirja allikakaitseseadusele, oli ikkagi veider näha kõrvuti selliseid nimesid nagu Laar ja Lang, Vahtre ja Ansip. Aastaid tagasi poleks nad mingi hinna eest ühte kaevikusse mahtunud, nüüd aga on nii endised punased kui ka valged seljad kokku pannud, et Eestis tsensuur kehtestataks.
Siililegi on selge, et reformierakondlased, kellest enamik on pärit komparteist ja komsomolist, on tsensuuri endasse imenud juba emapiimaga. Kommunisti parandab ainult haud. Kui on võimalik, siis kehtestavad nad korra, kus neid võib ainult kiita, kahtlejad või lausa vastalised võib aga kas või põlema panna.
Nii nagu varem oli. Lihtsalt teise riigi nimel. Vahel ma olen mõelnud, et jumala õnn, et Eesti on demokraatliku euroliidu liige, muidu istuksid pooled meist lugupidamatusest valitsuse vastu varsti soolaputkas. Näiteks, kui sul oli solvav ilme või solvav müts.
Aga! Justkui arusaamatu on, et sama korda igatseb taga ka Isamaa, kes aastaid tagasi ise kannatas tsensuuri käes ja selle vastu võitles. Mis siis nüüd lahti on?
Helistasin ühele oma heale sõbrale, kellega ma olen sedasorti asju arutanud, ja küsisin, mis ta asjast arvab. Mu sõber ütles just nii: «Aga tuleta meelde, Mart, esimest Eesti riiki, kus juhtusid umbes samasugused asjad. Kunagised noorukitest Eesti vabadusvõitlejad muutusid kakskümmend aastat hiljem etableerunud m...deks, kes andsid venelastele meie riigi käest. Enne olid nad jõudnud kehtestada tsensuuri!»
Tõepoolest, see oligi justkui alles eile, kui 1982. aasta EÜE kokkutulekul Intsikurmus esines Euromaisi rühm, kuhu kuulus oluline osa praegusest (Res Publicaga liitunud) Isamaast.
Euromaisi taidluskava tekitas tookord skandaali, sest nende esinemine oli nii Vene riigi vastane, kui üldse sai olla. Menu oli tohutu! Ja see oli üks sammudest praeguse Eesti riigi suunas.
Pärast taidluskava raiuti päid, nii et vähe polnud. Pahandus oli suur ning seda mäletati aastaid tagantjärele ja mäletatakse veel praegugi. See oli üks isamaalisemaid malevasuvesid, kus lauldi täiest kõrist «Euromais ja EÜE on ühtne Nato pere», samal ajal kui Brežnev oli veel täie tervise juures.
Tookord lendas Lauri Vahtre ülikoolist, Mart Laar sai noomituse. Aga Lang ja teised istusid staabis ja kirjutasid neile hukkamisotsustele alla.
Nüüd aga tundub, et Mart Laari ja Lauri Vahtre laulud on lauldud: Nato ongi meie ühtne pere, pole millegi eest enam võidelda, Intsikurmu «lahing» on jäänud ajalukku ja ununenud.
Ainult mitte Rein Langil, kes istub endiselt staabis ja loob seadust, mis ei lubaks korduda sarnastel jamadel vabas Eestis.
Vahe on ainult selles, et nüüd on ka endised ajalooüliõpilased Laar ja Vahtre staabis ning on tsensuuri pooldajad. Uskumatu, mis?! Ring on täis. Laidoner ja Päts on taas kord käed üles tõstnud! Möödas on jälle kakskümmend aastat ja jälle on meie enda Eesti noortest vabadusvõitlejatest saanud etableerunud m...d....
Ja nüüd siis see igavene küsimus, kas me siis tõesti sellist Eestit tahtsimegi, tookord, kui me seisime Balti ketis ja kus iganes, peaasi et saaks sellest neetud N Liidust vabaks. Kas me igatsesime sellist vabaduseta ja õhuta riiki, kus põhireegliks on saamas «austa oma ülemust!».
Mul on veider tunne. Kui ma kaheksakümnendate lõpul kirjutama hakkasin, siis oli Vene võim juba omadega nii läbi, et tsensuuri enam peaaegu polnudki. Mina seda Vene ajal kogenud ei ole, välja arvatud kaheksandas klassis koolikirjandit kirjutades.
Hoopis nüüd, vabas Eestis, pean ma esimest korda elus muretsema hakkama, mida öelda, mida mõelda, kellega aupaklik olla. Kas pole kentsakas, härrad ja daamid... või hoopis seltsimehed?
Lõpetuseks. Me hakkasime ükspäev tollesama sõbraga, kellele ma tsensuuri asjus helistasin, pead murdma, mille poolest erineb tänapäeval Isamaa Reformierakonnast? Ja ei mõelnudki välja! Mitte millegi poolest ei erine. Vaid nimed on teised. Isamaa sai otsa! Plats on puhas.