Peeter Piho: kapist välja, mehed! (3)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Piho
Peeter Piho Foto: Erakogu

Tunnistan üles, et kuulun samuti vähemuse hulka ja vajan nii seaduse kaitset kui ka ühiskonna tolerantset suhtumist, kirjutab vähemuse esindaja Peeter Piho.

Nimelt vihkan külma. See, mida paljud nimetavad kenaks talveilmaks, on mulle tõeline piin. Nullist madalam temperatuur on ebameeldiv, õigem oleks vist öelda, et lihtsalt vastik.

Olukorda kainelt analüüsides saan hiilgavalt aru, et kuigi ise suusatasin viimati 1984. aastal ja tõtt-öelda puudub plaan selles elus veel kunagi lumelaudu alla panna, ei oleks ilma külmata lund (ka mitte kunstlund) ning ilma lumeta ei oleks võimalust televisiooni vahendusel talisporti nautida. Aga sadagu seda siis Alpide suusakuurortides, Lahtis, Falunis või Holmenkollenis, seal need võistlused ju enamasti toimuvad. Või ükskõik kus, peaasi, et mind seal ei ole.

Ei peavoolu- ega nišimeedias leia minu sättumus mingit mõistmist. Septembrikuust alates paiskavad ajalehed, raadio ja televisioon eetrisse unistust valgetest jõuludest ja läbi kogu talve kostab propaganda nagu näiteks «küll on kena paukuva pakasega talveilm» või vastupidi, «jälle see vastik lörts ja plöga, läheks juba rutem külmaks, saaks ikka tõelist talve nautida». Ühel minu jaoks ilusal viiekraadise soojaga talvepäeval teatas maksumaksja raha eest ülalpeetav riiklik ilmateenistus raadios koguni, et „kahjuks pole ka algaval nädalal peale plusskraadide midagi oodata“.

Selline suhtumine lihtsalt ei sobi tänapäeva. Nii võis rääkida 19. sajandil, kui toimus Eduard Vilde romaani «Külmale maale» tegevus või äärmisel juhul 1965. aastal, mil valmis selle raamatu põhjal film.

Inimestevahelisel tasandil ei ole olukord parem. Olen viimastel päevadel proovinud oma soojalainest, sulast ja vihmasajust tingitud rõõmu teistega jagada. Muidu pealtnäha korralikud inimesed muutuvad sellest täiesti ebaadekvaatseks. Üksikud vaatavad mind halvakspanu või koguni kaastundega, suurem osa pillab mõne mõnitava fraasi sellest, kuidas ma aru ei saa, et talvel peab ikka külm olema.

See ei ole üldse euroopalik. Paljud neist vihakõnelejatest teavad tegelikult väga hästi, missugune on niinimetatud talv Londonis, Pariisis ja Kölnis. Vahel viskab jaanuari keskel 15 kraadi sooja ja korralikku lumesadu igal aastal ei olegi. Ja pealegi, juba raudne eesriie jagas Euroopa kaheks: ida poole jäävad postkommunistliku trauma käes vaevlevad vaesed riigid, kus vahel ikka lund on, ja lääne poole rikkad valgustatud demokraatiad, kus seda harva esineb. Huvitav, kumba kultuuriruumi nad tahaksid kuuluda?

Tean, et ma ei ole oma hädas üksi, tunnen isegi mõnda mõttekaaslast, kellega sosinal talvise vihma üle rõõmustada saab. Aga suurem osa meist ei julge kapist välja tulla. Ei saa ju kindel olla, et pärast seda töö juures kohvipausi või suitsutunni ajal sildistama ei hakata. Nii mõnedki, kellel raha või pealehakkamist jagub, on vaikselt riigist lahkunud ja peesitavad praegu Florida või Austraalia rannaliival. Keegi ei tea, kui palju meid on, võib-olla on see arv isegi suurem kui mõne teise vähemuse puhul. Aga ühiskonna diskrimineeriv hoiak ei lase meil ennast kokku lugeda.

Sellise olukorra jätkumine on talumatu. Nõuan talvearmastajatega võrdseid õigusi, tasakaalustatud meediakajastust ning karme karistusi ja igavest häbi nendele, kes meiesuguste soojasõprade vastu jätkuvalt viha õhutavad. Kõike seda saab tagada ainult vastava seaduse kiire vastuvõtmine. Muidugi koos rakendusaktidega.

Kommentaarid (3)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles