Alexela juht: gaasikütuste maksutõus kui järjekordne suhkrutrahv
28. jaanuar 2016, 16:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riik kavatseb oma lühinägeliku maksutõusuplaaniga hävitada alles tekkiva gaasikütuste turu, kirjutab Alexela Groupi juhatuse esimees Andreas Laane.
Eesti riiki on tihti laidetud ja ka kiidetud kui ühte innukaimat Euroopa Liidu reeglite järgijat. Samas on meil ka valusaid õppetunde, kus Euroopa eesmärke eirates on tulnud tasuda trahve, mis küündivad kümnete miljonite eurodeni. Kas juhtub see ka nüüd, mil võimalus puhtamale autopargile paistab kaduvat?
Jaanuaris teatas rahandusministeerium, et on asunud ette valmistama kava, mille kohaselt tekivad ja tõusevad Eestis gaasikütuste aktsiisid. Olukorras, kus Eesti riik on aastaid olnud Euroopa ühe saastavaima sõidukipargiga riik, on ääretult kurvastust tekitav valitsuse plaan suretada aktsiisitõusu kaudu gaasikütuste valdkond kui üks parimaid valikuid teel puhtama autopargini.
Liiatigi on tegemist vastuolulise sammuga ajal, mil läbi erinevate keskkonnavisioonide on Euroopa Liit seadnud liikmesriikidele kohustuse tõsta saabuvaks kümnendiks alternatiivsete mootorkütuste osakaalu kümnele protsendile riigi kogutarbimisest. See tähendab, et Eesti peab lähema nelja aastaga enam kui kümnekordistama gaasi ja teiste kütuste tarbijaskonda!
Gaasikütuste turg kui lihtsaim tee puhtama autopargini
Praegu moodustab gaasikütuste tarbimine Eesti autokütuste kogumüügist 0,7 protsenti ja see on saavutatud tänu ettevõtjatele, kes on sektorisse viimased viis aastat järjepidevalt investeerinud. Igale arukas inimene mõistab, et sellise mikroturu maksustamine ei too mingit erilist maksutulu, vaid pigem aitab kaasa selle mikroturu väljasuremisele.
Samas on gaasikütused justkui paljukiidetud start-upid Eesti ärimaastikul. Andes sektorile selle kasvuhetkel vajaliku hingetõmbeaja, on aastate möödudes meil olemas miljoneid eurosid maksutulu tootev gaasikütuste sektor ning gaasikütuste massidesse jõudmine on aidanud Eesti keskkonnaheitmeid vähendada sedavõrd, et saame sarnaselt oma rohelisele elektritootmisele särada ka rohelise autopargiga.
Riik on proovinud pakkuda lahendust elektriautode kasutuselevõtuga, kuid peale suurte riigitoetuste lõppu saab igakuiseid elektriauto müügitehinguid täna ühel käel kokku lugeda kui sedagi.
Ainus viis meie sõidukipargi keskkonnasõbralikkust tõsta ja eestimaalaste transpordikulusid alandada on aidata kaasa gaasikütuste - kui Euroopa Liidu eelistatuima mootorkütuse - osakaalu suurenemisele.
Aktsiisitõusud biometaani massidesse ei vii
Gaasikütuste aktsiisitõusust rääkides on kõlanud riigi arvamus, et kõik toimub eesmärgiga toetada kodumaal toodetava biometaani levikut autokütusena.
Miski ei saa tõest kaugemal olla – täna pole Eestis toodetud mitte ühtegi kuupmeetrit biometaani. Biometaan on lähitulevikus oma hinnalt neli korda kallim kui maagaas.
Kui pidada kehva turuolukorra ümberpöörajaks kõigi teiste kütuseaktsiiside tõusu, siis talupojamõistuse kohaselt on gaasiautode olemasolu tingimus, et biometaanil üldse tarbijaid oleks. Täna aga pole turul piisavalt gaasiautosidki. Kas esmalt ei peaks kannatlikult ootama, kuni inimesed endale gaasiautod soetavad?
Gaasikütus kui parim vahend vältimaks Euroopa Liidu trahve
Just nimelt kannatust Eesti ettevõtjad riigilt paluvadki. Ajal, mil riik suunas miljoneid elektriautode ostuprogrammi, tagades pehmelt öeldes olematu panuse puhtama autopargi hüvangusse, on Eesti kapitalil põhinevad ettevõtted nagu Alexela ja Olerex järjepidevalt laiendanud gaasitanklate võrku, tehes seda oma rahaga ja küsimata sentigi riigipoolset abi.
Kindlasti on lihtne innustada riiki gaasiaktsiiside tõstmisele neil ettevõtetel, kes pole valdkonda sentigi investeerinud, näidates nii üles hoolimatust Eesti keskkonna vastu. See hoolimatus ulatub kohati ka nende maksukäitumisse, kus siin teenitud kasum makse maksmata mõneks ajaks riigist välja on viidud.
Alexelal on aga selge investeerimisplaan, mille kohaselt oleme igal aastal ehitanud mitu uut gaasitanklat. Tänaseks on kogu Eesti kaetud piisava gaasitanklate võrguga ning nüüd oleme asumas jõuliselt toetama sõiduautode gaasiseadmete levikut. Meie nägemuses kasvab gaasikütuste osakaal viie aasta pärast Euroopa parimate riikide tasemele, moodustades pea viis protsenti kütuseturust. Sellega jäetaks Eestis aastas õhku paiskamata kuni 30 tuhat tonni süsihappegaase – selle saavutuse keskkonnamõju oleks võrreldav olukorraga, kus näiteks kogu Põlvamaa hakkaks üleöö vaid päikeseenergiat tarbima.
Kindel viis see ilus ja Pariisi kliimakonverentsi-järgse maailma oodatud tulevik hävitada on riigi otsus käivitada praegune gaasikütuste aktsiisitõusu plaan. Meile jääks siis üle nentida, et senine mikroturg jääbki mikroturuks, lõpetame vaikselt oma investeeringu ja väljume turult.
Riigil jääb saamata loodetud maksutulu, aga samal ajal suunduvad soodsat autogaasi tarbinud ettevõtted ja kodanikud võimalusel naaberriikidesse - ehk asemele ei tule ka bensiini- ja diislikütuse aktsiisitulu. Halveneb järjepidevalt meie autopargi keskkonnamõju, mistõttu ühel hetkel viitab riigi saamatusele kurjemal toonil ka Euroopa Liit.
Häid, maksumaksjale tasuta olevaid lahendusi aga enam võtta pole, sest riik on oma lühinägeliku maksutõusuplaaniga hävitanud gaasikütuste turu. Niisiis tuleb alustada suuri riigi juhitud investeeringuid, seda näiteks koos automaksude ja täiendavate bensiini- ja diislikütuse aktsiisitõusudega, et võib-olla mingilgi määral jõuda järele puhtamale Lääne-Euroopa sõidukipargile.
Ettevõtjana loodan, et selline tulevik ei realiseeru. Samas näen ikka ja jälle, kuidas tublid Eesti äriinimesed küll kirjeldavad valitsusele tema halbade otsuste mõju, ent see tagasiside visatakse kuskile röövkapitalismi pärusmaale ehk väärt nõu ei kuulata. Vaid aastaid hiljem, mil kodanikke tabavad suurkoondamised ja Eesti rahvusvahelises võrdluses taas Euroopa Liidu põhja suunas kukub, nenditakse, et oleks pidanud kuulama.
Gaasikütustele pole veel mõistlik aktsiise kehtestada, vaid oodata tasub, kuni need on jõudnud arvestatava turuosani. Käsi südamel – kõik maksud saavad sellest hetkest ka tasutud, sest siis on selleks jõudu.
Riik, palun kuula oma ettevõtjaid.