Peeter Koppel

FOTO: Erakogu

Hiina olevat hädas. Aga kust seda võetakse? Peamiselt sellest, et sealne kohalik aktsiaturg on tõepoolest korralikult «pihta saanud», kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Kuna aktsiaturud kipuvad kandma majanduses sama rolli, mida kanaarilind söekaevanduses, siis on väga paljud inimesed väga mures ning kipuvad reageerima vägagi valuliselt. Selgelt valulisemalt, kui reaalne situatsioon makromajanduse tasemel näib põhjust andvat. 

Nimelt, kui kanaarilinnu asemel hakata kasutama «kahtlase lõhna» mõõtmiseks veidi tõsisemaid seadmeid, siis on Hiina kohaliku börsi kurjakuulutav ja paaniline säutsumine üpriski ebaproportsionaalne. Nimelt ei paista kuskilt seda, et hiina ettevõtted laiemalt otseselt hädas oleks. Likviidsuskeskkond on stabiilne, intressimäärad langevad ning ka üha langevad riigivõlakirjade tootlused ei viita samuti riskide kasvule. Vastupidi! Aga majanduskasv?

Ei jää midagi muud üle, kui järeldada, et päris majandusest tulevad signaalid ei toeta kuidagi aktsiaturgude langusega seoses uuesti üles leitud ja viimasel dekaadil korduvalt lauale tõstetud «raske maandumise» hüpoteesi.

Eelmise nädala kasvunumbrit nähakse üldiselt kui suurt ja ilusat (või üha koledamat) valet, millel saeb jalad alt ära selgelt mõõdetav vähenev elektritarbimine ja kokku tõmbuv raudteevedude maht. Siin kipub aga ununema, et need näitajad on seotud rasketööstusega ning see on viimasel ajal pihta saanud teiste sektoritega suhteliselt selgelt rohkem ning ei anna majandusest laiemalt tegelikult adekvaatset pilti.

Üritades aktsiaturu langust makrotasandi sündmustega põhjendada, siis jääme taas hätta. Tarbijad tarbivad. Automüük kasvab. Seega kodumajapidamistel pole samuti häda midagi. Riik kulutab. Kui majanduse aeglustumine peaks valusamaks muutuma, võib keskvalitsus suhteliselt rahulikult eelarvedefitsiiti kasvatada. Laenumahud kasvavad. Kinnisvaraturu olukord on paranemas nii tehingute arvu kui hindade osas. Jah, suuremate linnade eluasemeturg on üle kuumenenud, kuid üldisemalt tundub, et uute projektide n-ö ära kukkumise tempo on aeglustumas.

Seega ei jää midagi muud üle, kui järeldada, et päris majandusest tulevad signaalid ei toeta kuidagi aktsiaturgude langusega seoses uuesti üles leitud ja viimasel dekaadil korduvalt lauale tõstetud «raske maandumise» hüpoteesi. Veelgi enam – kohaliku aktsiaturu liikumine ei näi andvat tõestust ka sellest, et finantssüsteemis oleks tekkinud mingi selgelt arusaadav pinge. Väljaspool aktsiaturgu seda lihtsalt ei paista.

Mida peaks sellest järeldama investor?

Hongkongis kauplevad (H) aktsiad samade suhtarvude juures, mis 1980ndate alguses. Tol ajal oli Hongkong aga võrreldamatult teistsugune koht. Õnnetum. Palju õnnetum.  Ajalooliselt pole Hongkongi aktsiad suutnud kunagi nii odavaks – ehk praeguste suhtarvude juurde - jääda. Seega on siinkohal kaks võimalust. Esiteks, kas tulekul on midagi suurt ja väga halba, mis selliseid hinnatasemeid õigustaks. Teine võimalus on aga, et leiab aset põrge, mis on toimunud iga kord, kui sellistele hinnatasemetele on jõutud.

Viimase umbes kolmekümne aasta jooksul on sarnased hinnatasemed kolm korda õigustanud ostmist. Kui nüüd keegi tahab spekuleerida teemal, et kogu Hiina (makromajanduslik) statistika on niikuinii võlts ja vale, siis Hongkongi ettevõtete puhul on seda raske väita. Nende bilanssidest leitaks üles kõik kahtlane ja kohe. Seda lihtsalt sellepärast, et neil on pidevalt juba kallal suurte rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide analüütikute hordid.

Samas loomulikult tuleb investeerimisel kaaluda kõiki riske ning panustada vastavalt. See otsus, kumba stsenaariumit uskuda, jääb aga loomulikult investorile endale, sest tema on see, kes reaalselt riskib. 


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.