Siim Kiisler: maksude ümberjagamine valdasid tugevamaks ei tee

Siim Kiisler Foto: Jaanus Lensment

Haldusreform, mida Eesti on kavandanud juba 1992. aastast, on saanud sisse uue hoo ning valdade ja linnade tulevikuga seotud ettepanekuid tuleb kui seeni pärast vihma, kirjutab riigikogu liige Siim Kiisler (IRL).

Postimehe arvamusloos võttis Silvia Paluoja kriitilise vaatluse alla haldusreformi kontseptsiooni pakutavad lahendused omavalitsuse rahastamise muutmiseks. Eelkõige soovitakse omavalitsusele laekuva tulumaksu sidumist töökohtadega. See ettepanek ei ole pälvinud just sooja vastuvõttu, eriti väiksemate valdade poolt.

Peaksime siinkohal küsima, miks üldse tegeldakse praegu nii entusiastlikult suures pildis kõrvalteemaga, mille lahendused õieti mitte kedagi ei rahulda – miks on tulumaksu seda laadi ümberjagamine praegu üldse aktuaalne?

Omavalitsuste eestkõnelejad on siin lihtsalt langenud omaenda aastatepikkuse retoorika ohvriks. Paljud on soovinud väikevaldade sundliitmist iga hinna eest edasi lükata ja selle saavutamiseks on hea demagoogiline võte olnud aastast aastasse rääkida, et omavalitsuste suurus ja piirid polevat üldsegi olulised, tähtis olevat vaid rahastamise ja ülesannete kokkuleppimine, küll siis kõik muu korda saavat.

Samas on omavalitsuste rahastamine aja jooksul paika loksunud – eelarvete proportsioonid on üsna sarnased riikidega, keda me tavaliselt eeskujuks peame, näiteks Põhjamaadega, ning jalgratast pole siin vaja leiutada. Punnitatud ettepanekud – töökoha järgi maksutulu jagamine, turismimaks ja muu tühja koha pealt tekitatud retoorika – juhivad vaid tähelepanu kõrvale põhiprobleemilt, omavalitsuste ebamõistlikult väiksuselt.

Eestis on proovitud toetada töökohtade loomist ääremaistele aladele nii eurotoetuste kui ka muu raha abil läbi erinevate tööstusalade toetamise ja mitmel muul viisil, kuid tegelikkuses pole need püüdlused üldjuhul edukaks osutunud – tööandja ei saa tegutseda seal, kus pole tööjõudu, seepärast liiguvad suuremad tööandjad ikkagi tõmbekeskustesse või nende lähedusse.

Vaatamata mustale huumorile, et Eesti tõmbekeskused on Helsingi, London või mõni muu Euroopa suurlinn, töötab enamik Eesti inimesi endale lähimas maakonnakeskuses või mõnes teises olulisemas tõmbekeskuses. 73 protsenti maapiirkondade elanikest ei tööta praegu oma koduvallas.

Kolhoosiaegne arusaam maainimese teekonnast kodust tööle, mille pikkus oli paar kilomeetrit, on aegunud. Nüüd on 20-kilomeetrine töölesõit tavaline. Niikuinii mõõdetakse vahemaid minutites. Elanike seas läbi viidud uuringud on näidanud, et kuni 30-minutiline ajakulu tööle sõiduks on üldiselt inimestele vastuvõetav.

Seega konkureerivad töökohtade pärast omavahel piirkonnad, mitte mikrovallad, ja maksude sidumisest töökohtadega oleks abi sel juhul, kui omavalitsus on maakonnaga võrreldavas suuruses. Näiteks Haapsalu konkureerib töökohtade pärast Pärnuga, mitte Nõva või Martnaga.

Praeguse haldusreformi kava kohaselt on ühe omavalitsuse minimaalseks suuruseks loodetud vähemalt 5000 elanikku, mis on ilmselgelt tööjõuareaali moodustamiseks ebapiisav. Sellele lisaks on eelnõusse sisse kirjutatud mitmeid täiesti tarbetuid erandeid pisivaldade säilitamiseks, kuni selleni välja, et saartel lubatakse ka alla 200 elanikuga valdasid. Üle Eesti ühtlaselt tugeva kohaliku võimu tekkele sellisest pehmotamisest abi ei ole. Alles jääks palju väikseid omavalitsusi, kus pole ühtegi tõsisemat tõmbekeskust.

Kõik inimesed liiguvad iga päev mõttelises kolmnurgas töö – kodu – vaba aeg. See on meie toimepiirkond. Ideaalsel juhul on meie koduomavalitsus just nii suur, et me elu- ja töökoht jäävad ühte omavalitsusse. Sel juhul saab koduvald inimest kõige paremini aidata, olgu siis ühistranspordi, teede lumest puhastamise, lasteaiakoha või muu vajalikuga.

Kõige paremini illustreerib seda vajalikuga abistamist muusikakooli näide. Vallas elava pere laps tahab minna lähedal asuva linna – ehk siis selle piirkonna tõmbekeskuse – muusikakooli. Muusikakoolis aga teatatakse lapsevanemale, et kuna nende pere ei ole selle linna elanikud, siis linn nende lapse õpetamise kulusid ei kata. Muusikakool soovitab pöörduda lapse õpetamise eest tasumiseks koduvalla poole, kuid sealt teatatakse vanemale, et neil ei ole sellist raha, mida linnale maksta. Ja perel endal seda raha ammugi ei ole…

Suure tõenäosusega peab pere siin skeemitama – üks vanem registreerib end koos lapsega linna ja laps saab muusikakoolis käia. Tükk aega jahmerdamist, mis lõpeb valeandmete esitamisega, ja seda kõike vaid ühel põhjusel – selle pere igapäevane toimepiirkond on kunstlikult väikeste omavalitsuste vahel ära tükeldatud. Inimestena oleme oma igapäevastes toimetamistes ammu haldusreformi ära teinud ja liigume pidevalt üle vallapiiride, oodates, et ka kohalik võim sellele arengule järele jõuaks.

Praegune reaalsus on, et suurematel omavalitsustel on võimalusi ja ressursse palju enam kui väikestel, maksuprotsentidega mängimine seda olukorda ei muudaks – väikeste omavalitsuste probleemid jäävad, eelkõige sellepärast, et inimeste vähesuse tõttu tegutsetakse hoopis teistes kaalukategooriates.

Loomulikult on tervikuna omavalitsustele paremate ja ühtlasemate rahaliste võimaluste loomine õige suund. Kuid alati tuleb esitada ka küsimus, mille jaoks seda raha kasutatakse. Eestis palju räägitud asjaolu, et Põhjamaades on omavalitsuste osakaal avaliku sektori eelarves tunduvalt suurem kui meil, on pool tõde – Põhjamaade omavalitsusel on ka rohkem avaliku sektori ülesandeid kui Eesti valdadel ja linnadel.

On loogiline ja otstarbekas, et kui antakse juurde ülesandeid, antakse juurde ka raha. Ja Põhjamaades on selge suund anda võimaluse korral avalikke teenuseid täitmiseks just omavalitsustele. Eestis on aga vastupidi!

Ka sotsiaalvaldkonnas vähendatakse praegu järjekindlalt omavalitsuste rolli. Väiksem roll tähendab ka väiksemat osa eelarves. Kuid mitte ainult – see tähendab ka vähem otsustusõigust, vähem vastutust, vähem võimu.

Samas ei ole omavalitsus asi iseeneses, vaid osa avalikust sektorist, mis nii nagu teisedki avaliku sektori asutused peab majandama võimalikult säästlikult. Alati kui leitakse, et omavalitsusele tuleb anda raha juurde, tuleks mõelda, milliseid ülesandeid selle lisaraha arvel täiendavalt või paremini täitma hakatakse.

Ülesannete täitmiseks peab aga omavalitsus olema suurem ja tugevam. Jagatagu makse ümber kuidas iganes, inimesi sellest juurde ei tule ning omavalitsused suuremaks ja tugevamaks ei kasva. Kui teeme julgemalt haldusreformi, luues suuremad omavalitsused, siis saame anda meie linnadele ja valdadele rohkem õigusi, rohkem raha ja rohkem võimu.