Jüri Jaanson, kahekordne olümpiahõbe, jäi lahkumisega veidi hiljaks. Mitte seepärast, et kaheksa päeva tagasi, mil ta otsustas teatada 29 aasta pikkuse sõudjakarjääri lõpetamisest, oli ta juba 45.
Priit Pullerits: nüüd küll aitab!
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
26. november 2010, 10:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tagantjärele tark olles pidanuks Jaanson tippspordiga lõpparve tegema juba kaks aastat tagasi. Pärast Pekingi olümpial koos Tõnu Endreksoniga teisena lõpujoone ületamist võinuks ta sadamasillal, kus jalad teda sugugi kanda ei tahtnud, öelda: «Kurat... mehed... nüüd küll aitab! Ei ühtki aerutõmmet enam. Uhhh!» Milline efektne lahkumisetendus see olnuks! Emotsioonid olid laes. Rahvas härdus ja juubeldas. Paljud oleksid nõudnud temalt lisa: Jüri, kuule, äkki mõtled ikka ümber, äkki proovid nelja aasta pärast Londonis veel?
Alati on kasulik jätta illusioon, mis kõik oleks võinud veel tulla. Seepärast ju öeldaksegi: sportlane peab lahkuma siis, kui ta on tipus. Siis jääb ta meelde särava kangelase ja suure võitjana.
Eelmise nädala keskel võttis Jaanson – äraütlemata sitke mees, vist üks sitkeimaid kogu Eesti spordi ajaloos – nõuks oma lahkumisest siiski mingigi etenduse teha. Ta kutsus meedia ja sõbrad Pärnu sõudeklubi kulunud hoonesse, sinnasamma, kust kõik alguse sai.
Meedia polnud pseudosündmusele (just selliseks liigitub Jaansoni korraldatud üritus Tiit Hennoste «Uudise käsiraamatu» sündmuste liigituse põhjal) eetriaja ja leheruumi eraldamisega kitsi. Jaanson vääris oma saavutustega kahtlemata iga trükirida ja telesekundit.
Aga tegelikult, söandagem tunnistada, kipitas sisimas tunne, et seda uudist oli juba ammu oodata. Oli ju Jaanson pärast Pekingi olümpiat isegi vaaginud, kas jätkata või loobuda. Mullu tekkinud puusavalud ning tänavu kevadel avastatud südame rütmihäired andsid selgelt märku, et parim aeg on möödas.
Rääkimata sellest, et kaks viimast hooaega ei lisanud ta saavutuste loetellu mitte midagi. Loobumisotsus oli sunnitud otsus ning sedasi, paratamatu iseenesestmõistetavusena, tuligi seda võtta. Rahulikult, isegi resigneerunult.
Selle nädala algul teatas triatleet Ain-Alar Juhanson – ainus sajakilone mees, kes suutnud võita Ironmani –, et loobub suurest unistusest pürgida Hawaii Ironmanile, kus ta ihanuks võidelda kõrge koha eest. Kuigi Juhanson kinnitas mulle, et miski tal hinge kripeldama ei jää, sest on nagunii võtnud spordis maksimumi, lisas ta: «Hawaii võit oleks olnud ilus punkt karjäärile.»
Loomulikult olnuks. Ka Inglise ajalehe Daily Telegraph kirjandustoimetaja Tom Payne nendib äsjailmunud raamatus «Kuulsus» («Fame»), et publik eelistab, kui tuntud inimesed lahkuvad areenilt karjääri tipus.
Mäletate, kuidas seda oskasid teha maailma kõigi aegade edukaim suusataja Bjørn Dæhlie, pärast kahte MMi kulda 2003 Bente Skari ja pärast olümpiavõitu Salt Lake Citys Stefania Belmondo.
Samuti mõelge, milline aura saadab siiamaani igavesti nooreks jäävat presidenti John F. Kennedyt ja milliseks lihtsurelikuks on taandunud Bill Clinton. Või millise igavikulise seksisümbolina püsib varalahkunud Marilyn Monroe ja milliseks ekstsentriliseks ühiskonna nuhtluseks on muutunud kortsuline Brigitte Bardot.
Siit ei maksa järeldada, nagu oleks ka sportlasele parim lõppakord, kui ta lõpetaks võiduka võistluse surnuna. Aga selleks, et rahvale surematuna meelde süüvida – noore ja naeratava, tervisest ja jaksust pakatavana –, ei ole mõtet venitada seni, kui vint ja vedru sisinal-visinal täiesti maha käivad.
Suvel, pärast tippspordist loobumise otsuse teatamist, andis kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi Kroonikas mõista, et ta ei taha olla «nagu Jaan Kirsipuu, et number kogu aeg selja peal». Tegelikult jäi Šmigun-Vähi samuti lahkumisega pisut hiljaks.
Ta pidanuks seda tegema Vancouveri olümpial pärast hõbemedali võitmist. Kuid ta proovis veel, ja siis veel. Tulemuseks ühel juhul katkestamine ja üleüldine hämmeldus, teisel juhul üldrahvalik debatt tema lendulastud t-tähelise genitaalisõna üle.
Tuleva aasta veebruaris üritavad suusatamise MM-võistlustel Holmenkollenis lahkumisetendust Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Küll tahaks, et korduks see, mida nägime Salt Lake City olümpial 15 kilomeetri sõidus. Kui seda ei juhtu, siis ei oska mina ka nõu anda, mida ette võtta, et nad võiks lahkuda ikkagi võitjatena. Naeratades. Igavesti löömatute noorte sangaritena. Elavate legendidena.