Eesti juhtiv majandusleht näitab Eesti Energia varade ümberhindamist suure läbikukkumisena, milles on süüdi endine majandusminister Juhan Parts. Selline seisukoht on ekslik, sest varade ümberhindamine annab raamatupidamisliku hinnangu, lähtudes varade seisundist ja turuolukorrast. Tegemist pole varanduse korstnasse puhumisega.
Auveres uue elektrijaama rajamist saab võrrelda tekaspükste ostmisega. Kui püksitagumik läheb viledaks ja tekib oht, et pead hommikul tööle lippama kannikate välkudes, tuleb kiirustada püksipoodi. Tavalisel müügiperioodil, kui sinu hirm külmetava tagumiku pärast on suurem kui kaupmehe valu pükse müüa, küsitakse teksade eest ligi 100 eurot. Kui kaupmees otsustab müüki elavdada, näitab ta 30-protsendilist allahindlust ja müüb samu pükse 70 euroga. Kui aga suurte pühade järgselt ükski normaalne inimene endale pükse ei osta, sest pangaarvel vilistab tuul ja riidekapis ripub niigi mitu paari, langeb teksade hinnalipikule kirjutatud summa 30 euroni. Nurgapealsesse taaskasutuspoodi võib aga ühel täiesti etteaimamatul päeval müügile tulla üks täpselt samasugune püksipaar vaid viie euroga.
Keegi ei julgeks pidada arukaks inimest, kes tuleb teid süüdistama raiskamises ja vastutustundetuses, kui te ostsite püksid 100 euroga. Lolliks peetaks teid aga kindlasti, kui käiksite kuude viisi ringi palja tagumikuga, oodates, millal teile sobivad püksid üliodava hinnaga taaskasutuspoodi tuuakse. Kasutusväärtuse poolest on turul viie euro peale hinnatud püksid kandja jaoks sama head kui 100-eurosed.
Need, kes nõuavad Partsi naha parsile tõmbamist, sest tema otsusega rajati Eesti energiajulgeolekule ülioluline Auvere elektrijaam, näitavad ennast muretute ritsikatena. Ritsikas siristas muretult kogu suve, kui muu metsarahvas talveks varusid kogus ja naeris töörügajate üle. Kui aga saabus tali, läks ritsika elu kibedaks.
Auvere uue elektrijaamaga, mis annab Eesti elektritarbimisest veerandi, on lood täpselt samuti. Meie maa asub teatavasti muutliku ilmaga piirkonnas, kus talvel läheb külmaks, ning need, kes pole kütust varunud, peavad kannatama suuri ebamugavusi. Me ei tohi endale lubada kergemeelsust, et seame ennast sõltuvusse üksnes meid Euroopa liitlastega ühendatavatest merekaablitest, mis oma senise ekspluatatsiooni jooksul on korduvalt tõrkunud töötamast. Samuti ei saa me pöörata pilku ebastabiilse majanduse ja agressiivse välispoliitikaga Venemaa poole, kelle näiliselt odav energiapakkumine võib Ukraina näite põhjal muutuda väljapressimiseks. Tuuleenergiale me samuti loota ei saa, sest piisavalt tugevalt puhub meil vaid sajal päeval aastas. Senikaua, kui odavate akudega lahvatav taastuvenergia võrguvaba mikrotootmise revolutsioonvabastab meid suurtootjate ikke alt, peame omama piisavalt suuri tootmisvõimsusi.