Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ats Miller: kas Eesti vajab presidenti?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ats Miller | FOTO: Erakogu

President kui institutsioon mõeldi omal ajal parlamentaarse valitsuse juurde maskotiks, keda oleks väärikas kuningatega ühe laua taha istuma panna. Eri riikides on presidendile erineval määral võimu antud, talle on kombineeritud teatud tasakaalustav roll kuni ajutise seadusliku diktaatorini hädaolukordades, kuid olemuselt on see institutsioon ikkagi kunstlik, kirjutab kirjanik Ats Miller (Vabaerakond).

Samas esindab paljusid riike riigipeade kohtumistel peaminister või parlamendi esimees ja selles nende maine küll ei lange (tõsi, mõnikord nimetakse seda isikut isegi presidendiks, kuigi ta pole nimme selleks valitud).

Eestil on praegu suhteliselt puhas klassikaline parlamentaarne valitsemisviis. See on igas mõttes üsna järeleproovitud, lollikindel ja maailma praktikas tõhusaks osutunud, nii et selle ringitegemiseks ei paista küll kusagilt vajadust.

Seega jõuame asja tuumani – mida meie president õieti teeb?

Ja kuni te selle üle pead murrate (või vikisse vaatama lähete), puudutaksime üldisemalt valitsemise kui sellise fenomeni. Eriti väikeriigis, mis on üldse olemas ainult tänu suurriikide vahelistele lepingutele.

Müütide uinutavad valed

Üks kõige tundeidriivavamaid, seetõttu kivistunumaid ja seetõttu omakorda ohtlikumaid müüte on kujutlus Eesti iseseisvusest kui millestki, mille me kätte võitlesime. Tühjagi – Nõukogude Liit lagunes ja kahtlemata oskasime õigel hetkel initsiatiivi haarata, ent iseseisvus ka Tšetšeenia, neil aga polnud rahvusvahelist tunnustust ja vaadake, kuidas neil läks. Me oleme maailmale tundmatu, vaene ja hõredasti asustatud lapike kusagil Ida-Euroopa põhjaotsas, mille lääne allianss üles korjas, kui suurvõimude jõutasakaal muutus.

On naljakas ja kurb, kui Eestisse muretsetakse suurte ettevõtete lahendusi ja räägitakse näiteks kahetasandilisest omavalitsusest. Kõik Eesti riigiasutused kokku annavad napilt välja keskmise ettevõtte ja teise omavalitsustasandi üksused on seal, kus neid vaja on, Eestist hulga suuremad.

Tallinn ei ole suurlinn, terve Eesti on väiksem kui suurlinna linnaosa, ja seda, et Tallinna kesklinnas on suudetud tekitada mõned suurlinnade probleemid, peaks võtma kui pelutavat näidet, mis saab siis, kui kogu Eestis jääb valgustusajastu asemel peale Bütsantsi mentaliteet.

Ainus reaalne valik on ida ja lääne vahel. Punkt. Mingil tasemel võib ju mõista neid teatud mõttes kõige positiivsemat slaavilikkust kandvaid suuremal-vähemal määral vene juurtega inimesi, kes näevad Eestit Vene impeeriumi arenenud lääneliku konklaavina, sellise mõlemast parimat haarava amalgaamina, mis ühelt poolt vaba lääne dekadentsist ja teiselt «neli tuhat versta vohavast nõmedusest ja saastast». Sellisel juhul ei näeks eestlus küll kardetavasti sajandi lõppugi, õnneks aga on see võimalus teoreetiline.

Läände kuulumine aga ei tähenda kaugeltki, et me peame kõik sealt tuleva kriitikata vastu võtma.

Milleks meile president?

Kui hoolikalt, mõttega läbi lugeda meie presidendi funktsioonid ja pädevus, ei pääse avastusest, et president ei tee suurt midagi. Tal on teatud sõnaõigus medalite jagamisel ja ta toimib üsna kasuliku filtrina, jättes välja kuulutamata põhiseaduse ja terve mõistusega ilmses vastuolus olevad seadused.

President dubleerib ka mõningaid välisministeeriumi funktsioone ja selles osas tegi Toomas Hendrik Ilves kohati päris tublit tööd. Aga näiteks Arnold Rüütel kiusas teda ta punase mineviku pärast ebakohaseks pidanud Eesti diplomaate sellega, et ei leidnud kuude kaupa aega nende määramised kinnitada.

Kas meil oleks mõtet anda presidendile reaalne võim, st liikuda parlamentaarsest demokraatiast presidentaalse suunas? (Väga lühidalt on parlamentaarse ja presidentaalse süsteemi vahe selles, et viimases on president valitsuse juht ega sõltu parlamendist, ja on erinevaid meetodeid, kuidas president ja parlament vastuolusid lahendavad; niisamuti kui on hulk vaheastmeid, kus esineb ühe või teise määratud peaminister, keda mõlemad siis mingite reeglite järgi käsutavad või taluvad). Aga milleks?

Sisuliselt on õigus armu anda presidendi ainus rangelt reglementeerimata tegevus. Kui anda riigikantseleile, välisministeeriumile ja riigikohtule tagasi neile olemuslikult kuuluvad funktsioonid, ei jää järele peaaegu midagi peale lindilõikamise ja käesurumise. Muide, keskmiselt umbes nii palju teevad ka Euroopa monarhid. Jah, neil on teatud mõju, sest kui su ametinimetuseks on kuningas, pannakse su sõnu tähele sõltumata sellest, mida sa räägid.

Päritava tiitliga tegelaste ülalpidamist saab põhjendada traditsioonidega, ent milline küll võiks olla meie vabandus? Jah, tugev president võiks palju ära teha, aga kas pole tapvalt naiivne arvata, et meil hakkab nüüd iseenesest minema kuidagi teisiti kui seni?

Konstantin Päts võis Vabadussõja ajal ju suurepärane mees olla, kuid seejärel tegeles ta demokraatia lämmatamisega ja lõpetas hääletult alistudes. Üks tuleneb teisest – kuidas teisiti kui selle eestlaste ajaloo ühe närusema otsusega saigi lõppeda vaikiv ajastu?

Lennart «Nikolajev» Meri suutis presidendi institutsiooni natuke rehabiliteerida, kuid ka teda šantažeeriti ta KGB minevikuga (mis vahest seletab mõningaid Eestile ohtlikke otsuseid, näiteks sõjaväepensionäride riiki jätmine).

Siis saime endise ülemnõukogu esimehe. Tõenäoliselt kaotasid paljud sel hetkel usu eestlusse – mis tulevikku saab olla rahval, kes on just pääsenud poolesajandilisest valusast okupatsioonist ja valib kvislingi enda etteotsa?

Ja lõpuks tore lääne onu, kes samuti ju üht-teist positiivset ära tegi, kuid hetkel küll tundub, et silma pilgutamata meid lüpsab ja Eesti eest seismise asemel oma järgmist töökohta ette valmistab.

Aga kui hoiaks hunniku raha kokku? Eesti ainult võidab, kui presidendi institutsioon sootuks kaotada.

Tagasi üles