Marko Kohv: kliimaleppe mõju Eesti maavarade kasutusele

Marko Kohv
, Tartu Ülikooli geoloogia osakonna teadur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Kohv
Marko Kohv Foto: Erakogu

Eesti energeetika ja maavarade kasutus on praegu pärit teisest ajastust, kirjutab TÜ teadur Marko Kohv.

Pariisi kliimakõnelustel sõlmitud kliimakokkulepe muudab Eesti jaoks palju – oleme praegu maailmas ühe inimese kohta üks suurimaid CO2 emiteerijaid ning kuigi kogumaht on suurte riikidega võrreldes tühine, on siiski lõpuks vaja midagi tegema hakata. Siiani on Eesti ennast esitanud suure «eduloona» süsinikuheitmete vähendamises, kuid selle taga pole eesmärgipärane pingutus, vaid võrdlustaseme (1990. aasta) sattumine meile soodsale ajahetkele. Nõukogudeaegse suurtööstuse kadumine lasi meil end näidata heas valguses. Nüüd on võrdlustasemeks võetud aasta 2005 ning peame kogu meie energeetika ning sellega seotud maavarade kasutamise viima uuele tasemele.

Kõige suurem otsene süsinikuallikas on Eestis selgelt põlevkivi põletamine elektrijaamades – seda saab ja tulebki järk-järgult vähendada. Kõige kiirem viis selleks on uuemas Auvere plokis asendada põlevkivi osaliselt teiste, väiksema süsinikuheitmega kütustega. Seal saab kasutada põlevkivi kõrval 50% ulatuses muid kütuseid, nagu puit ja turvas, millest puidu kasutus on üldiselt 0-süsiniku heitmega, sest jätkusuutlikul kasutamisel seob kasvav mets põletamisel vabaneva süsiniku uuesti biomassi. Auveres puidu põletamist tuleks selgelt näha lähituleviku vaheetapina efektiivsemate, väikeste, Eestis hajutatud soojus-elektri koostootmisjaamade võrgustiku kujundamisel. Selle väljaehitamine võtab aga aega ning Auvere sobiks vaheetapiks hästi, sest on praktiliselt kohe rakendatav.

Samasugune loogika kehtib ka muu, ühes kohas kiiresti kasvava biomassi kohta, kuid puit on selgelt kõige suurema kütteväärtusega ning väiksemate eeltöötlus- ja kuivatuskuludega. Mahu mõttes suure potentsiaaliga on kindlasti praegu looduskaitselistel kaalutlustel juba nagunii niidetav hein jms biomass, mis sageli lihtsalt heinamaa serva hunnikutesse kuhjatakse ning seal looduslikult aeglaselt süsihappegaasiks ja veeks laguneb. Seda tüüpi biomassi käitlus- ja transpordikulud on ilmselt suuremad, kuid tekkivat kulu tasandavad muud, nt liigikaitsest lähtuvad ja liikide mitmekesisust soosivad, positiivsed tulud. Biomassi kasvatamisel on võimalik saavutada ka negatiivne süsinikuemissioon, kui muudame taimemassi söeks ning kasutame seda Eestis levinud happeliste muldade omaduste parandamiseks.

Turba puhul ei ole tegemist 0-süsinikuringega, vaid põletamisel vabastame tuhandete aastate jooksul kogunenud süsiniku ning selle sidumine tänapäeva soodes on palju aeglasem. Samas on meil juba kuivendatud umbes ¾ soodest ning nendel aladel toimub juba praegu süsiniku vabanemine, sest sealne turvas laguneb õhuhapniku toimel. Osad kuivendatud alad on tulusad põllu- ja metsamaad; osa looduskaitsealadel, kus nad tuleks uuesti sooks tagasi muuta – kuid üle jäävad ikkagi väga suurte turbavarudega alad, kus hetkel toimub turba aeglane «põlemine». Erinevate hinnangute kohaselt on selline kaudne inimtekkeline emissioon Eestis teisel kohal põlevkivienergeetika järel. Sellistele aladel oleks kõigiti mõistlik turvas kiiresti märgkaevandada ning kasutada kohaliku kütusena katlamajades ja/või elektri ning sooja koostootmiseks. Turba kaevandamisest järelejäävad madalad alad tuleks aga kujundada eelistatult uuteks märgaladeks, mis seoksid nii süsinikku kui ka valdavalt põllumajandusest tulevaid ning Läänemeres suures probleemiks olevaid liigseid toitaineid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles