Juba rohkem kui kümme aastat on vahelduva eduga räägitud üleriigilisest reformist, mille käigus kujundataks ümber kohalikud omavalitsused. Kord on keskendutud rohkem piiridele, kord keskustele ja vahel isegi sisulistele ülesannetele. Mõnikord hirmutades ja teinekord innustades, aga enamasti lihtsalt arutades, kirjutab Põlva maavanem Ulla Preeden (IRL).
Näib, et reformitunneli lõpust paistab lõpuks valgust. Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on haldusreform olnud alati üks lahendamist vajavaid võtmeküsimusi. Oleme jõudnud nii kaugele, et reformikava on kirjas koalitsioonileppes ja riigihalduse minister on saanud ülesande reform ära teha.
Eesti vajab tugevaid omavalitsusi, sest omavalitsuste tugevusest sõltub meie inimeste heaolu. Samas on selge, et nende aastaga on Eesti põhjalikult muutunud, mis tähendab, et muutuma peab see, kuidas me oma riiki juhime ja elu korraldame. Haldusreform peab vaatama vähemalt kümme aastat ette, mitte tagasi. Minu arvates on valitsusel ja riigihalduse ministril see ambitsioon olemas.
Me soovime omavalitsusi, kes suudavad reaalselt kaasa rääkida selles, kuidas tekivad maakonnakeskustesse ja maapiirkondadesse uued töökohad. Me soovime omavalitsusi, kes suudavad pakkuda häid lasteaedasid, kvaliteetset haridust, korralikke teid ja nende hooldust, transpordiühendusi, aidata abivajajaid puuetega lastest kuni üksi elavate eakateni.
Praegu on valitsuses kokku lepitud, et ka kõige väiksemas omavalitsuses peaks elama vähemalt 5000 inimest. Aga paljudes omavalitsustes elavad pigem vanemad inimesed ja rahvaarv kahaneb kõikjal Eestis. See tähendab, et viie või kümne aasta pärast on need omavalitsused taas palju väiksemad kui 5000 elanikku ja neid tuleb jälle reformima hakata.
Andke mulle andeks see julm võrdlus, aga koera saba pole mõtet mitu korda raiuda. Seetõttu peab olema tahet ning ennekõike julgust teha suuremaid otsuseid ning mitte rahulduda miinimumiga. Ma toetan iga präänikut, mis valitsuse poolt lauale seatakse selleks, et tavalises tuleviku omavalitsuses elaks vähemalt 11 000 inimest.
Näiteks Põlvamaal on täna 13 omavalitsust, kokku vähem kui 30 000 inimest, kellest kolmandik elab Põlva vallas. Me oleme küll uhked oma looduslike vaatamisväärsuste üle, püüame kasulikult ja turvaliselt hakkama saada naabritega idast, väärtustame oma juuri ja kultuuritraditsioone. Samal ajal jääb aga iga aastaga vähemaks õpilasi koolides, kasvab eakamate elanike osakaal ning lahendamist vajab üha enam sotsiaalvaldkonna väljakutseid.
Praegu kehtiv maakonna arengukava aastani 2020 on eesmärgiks seadnud kahekeskuselise omavalitsuste mudeli – Räpina ja Põlva ning seda juba aastast 2011. Reaalsed sammud ühinemisläbirääkimiste algatamiseks jätavad pigem mulje, et praegused tõmbekeskused pole esimene valik. Millegipärast ollakse veendunud, et palju väikeseid on parem kui tugeva keskuse(te)ga suur omavalitsus. Arvan, et päriselus on väga keeruline saada tööle kombinatsioon «kõik võrdselt». Seetõttu ei tohiks väikese valla mudeliga hakata ehitama suurt, sest see ei too kaasa sisulisi muutusi ja kvaliteeti.
Valitsuse otsus reform täies mahus 2017. aasta kohalikeks valimisteks ellu viia on mõistlik. Esialgse ajakava kohaselt oli omavalitsuste omaalgatuslik ühinemisprotsess plaanitud 2017. aasta sügiseks ning sellele pidid 2018. aasta alguses järgnema valitsuse algatatud ühinemised. Uue ajakava kohaselt lõpevad nii volikogude kui ka valitsuse algatatud ühinemised samal ajal korraliste valimistega 2017. aasta sügisel. See oleks ilus kingitus meie oma Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.
Praktilise poole pealt vaadates tähendab see, et kohe peale kohalikke valimisi ei tule hakata uusi kohalikke valimisi korraldama. Nii saavad uued omavalitsused hakata valimiskampaania asemel mõtlema sellele, kuidas inimesed saaksid kodukandis hea hariduse, töökoha, liikumisvõimalused ja arstiabi ning kuidas jõuda iga abivajajani.
Kahtlemata oleme valikute ristteel, kuid olen veendunud, et Eesti vajab haldusreformi nagu õhku. Sellepärast tuleb kohalikul tasandil jätta kõrvale isiklik ambitsioon, teha otsused mõeldes kogukonnale päriselt ning valitsusel olla julge ja teha otsused, mis lähtuvad meie inimeste ja meie riigi pikaajalistest huvidest.