Indrek Tarand: kui riigi pea valutab

Indrek Tarand Foto: Tairo Lutter

Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand näeb president Toomas Hendrik Ilvese aastalõpuesinemises märke peavalust ning juhib seetõttu tähelepanu, et Eestis on olemas protseduur tagasiastumiseks.

Riigipea tavade hulka kuulub ka see, et aasta viimased kümme minutit suhtleb ta massidega meedia vahendusel. Sel aastal oli president Ilvesel viimast korda võimalus uue aasta tervitamiseks toosti ütelda. Just toosti, sest kõneks seda esinemist pidada pole mõtet. Mitte lihtsalt ja lakooniliselt «Prosit Neujahr!», vaid veidi pikemalt, nagu näevad ette Taga-Kaukaasia traditsioonid.

Riigimehelikke asju saab president lausuda Eesti Vabariigi sünnipäeval ja näiteks riigikogu istungjärgu avamisel. Muidugi ka mujal, aga nagu teada, pole Ilvesel sellist soovi olnud. Teine ametiaeg on kulgenud täieliku apaatsuse õhkkonnas.

Niisiis, toosti lausuja on pidulauas tavaliselt tunnustatud isik, kellelt eeldatakse toosti lausumise lihtsa kunsti valdamist: toostis on keskne kujund ja tillukene narratiiv, millel sageli on õpetliku ivaga lõpp. Vahel võib lool olla koguni moraal. Neid reegleid võib presidendi viimasest uusaastatervitusest vaid aimata.

Riigi pea valutab ning peaks tarvitama valuvaigistit. Valutava pea sisse ei mahu palju mõtteid, rääkimata lennukaist. Ammugi kaob sellisest peast eluterve huumor ning igasugune soov pingutada.

Ah et maailmajagu hakkas logisema? Ning sellest võib mõtelda relativistlikult – kas siis naerulsui või pisaraga silmanurgas. Võib ka nii, tõepoolest, sest linnuke läheb kirja. Tänavu ettekantud teksti kirjutaksin isegi mina viie minutiga Riia jõuluturul või Limbaži laadal valmis.

President soovis kõikidele usku iseendasse ning meele- ja enesekindlust. Ilmselt sooritas ta isikliku ebakindluse ning kaotatud usu probleemi ülekandmise kogu rahvale, eeldades, et kõik inimesed tunnevad antud ajahetkel sedasama. Mis ei pruugi olla tõele lähedane hüpotees.

Riigi pea valutab ning peaks tarvitama valuvaigistit. Valutava pea sisse ei mahu palju mõtteid, rääkimata lennukaist. Ammugi kaob sellisest peast eluterve huumor ning igasugune soov pingutada. Meie võime vaid oletada, mis on selle valu põhjuseks. Aga kindlasti ei saa kedagi sundida peavalu korral riigipeaks olema.

Protseduur ametist lahkumiseks on täiesti olemas ning eneseusust ja meelekindlusest tulvil rahvas ei satuks paanikasse. Ei juhtumil, kui riigipea ülesandeid täidaks valimisteni riigikogu esimees, ega ka siis mitte, kui presidenti peaks valima juba 40 päeva pärast.

Ainsaks erandiks oleksid partokraadid, kes pole veel isekeskis kaubale saanud uue presidendikandidaadi osas. Kodanikel laiemalt on suhteliselt ükskõik, sest just Toomas Hendrik Ilves on suutnud veenda valdavat osa meist, et presidendi institutsiooni pole tegelikult liiga palju tarvis.

Minu hinnangud on antud kirjaliku teksti põhjal ning esitust ma ei vaadanud. On võimalik, et heas esituses mõjub ka kõige keskpärasem tekst sütitavalt ning toostiütleja saab mõned õlalepatsutused. Eriti nendelt, kelle elu juhtmõtteks on võimukandjate ees lipitsemine. Siiski ma miskipärast ei usu, et oma viimases aastalõpuesinemises suutnuks president väljuda oma masinlikust ja jäiselt distantsihoidvast stiilist. Oli mis oli, sellest hoolimata: Prosit Neujahr! Uus aasta on tulnud, tarnitagu ka uus president!

P.S. Kohusetruu kodanikuna broneerisin siiski visiidi perearsti juurde, sest see oli üks selgemini sõnastet korraldusi muidu tundetus jutus :)