Aastavahetuse eel avaldatud Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnekogumikku «Sõnad, mis muutsid maailma» on lääne meedias irooniliselt võrreldud Lenini kogutud teoste ja Mao Zedongi «Väikese punase raamatuga», kuid raamatust endast on huvitavam Putinile kaudselt omistatav prohvetiroll ja selle seosed Venemaa enesepildiga.
Lääne poolt vaadatuna on raamatu jagamine Vene poliitilisele eliidile vajaliku tsitaadiallikana (eriti kui seda kõrvutada hiljuti müügile tulnud Putini lõhnaõli ja Putini heroiliste piltidega kalendriga) ironiseerimist väärt, kuid nagu komöödia puhul vahel ikka, võib juhtuda, et naerdakse vales kohas või vale asja peale. Eriti siis, kui kontekst hämaraks jääb. Nii võib lõpuks selguda, et arvatava komöödia asemel on tegu hoopis muu žanriga.
Umbes 400-leheküljeline kogumik sisaldab valikut Venemaa presidendi artiklitest ja kõnedest ja selle koostaja, Kremli-meelse noorteorganisatsiooni esindaja kirjelduse järgi on tegu peaaegu prohvetlike tekstidega: Putini ennustused on kas täitunud või parajasti täitumas, ja oleks lääs teda ometi kuulanud, oleks mõnigi probleem olemata olnud.
Et see avaldus konteksti panna, tuleks vaadata kahte teist sel aastal Venemaal ilmunud teksti.
Esimene neist on Venemaa presidendist rääkiv dokumentaalfilm, kus Putinit ei näidata mitte üksnes Venemaa päästjana sise- ja välisvaenlaste käest, vaid ka Vene rahva vaimse messiana. Sellest viimasest rääkides tuuakse filmi sisse 20. sajandi alguse filosoof Ivan Iljin, keda Putin ja Vladislav Surkov tsiteerida tavatsevad ning kelle raamatut «Meie missioon» läinud aastavahetusel Venemaa poliitilisele eliidile lugemiseks jagati. Iljini lääne demoniseerimine ja arusaam Venemaast kui unikaalsest geograafilis-ajaloolisest kogumist, mille tee on läänelikust demokraatiast erinev ja mida seob tugev vaimne ja religioosne ühtsus, ning mis peamine, mis vajab tugevat vaimset liidrit, said dokumentaalfilmis kaudselt sõnumi, et messias on saabunud.
Teine tekst, mida meenutada tasub, on kuu aja eest ilmunud järjekordne köide vene filosoofi Aleksandr Dugini raamatuseeriast «Noomachia: mõistuse sõjad». See Dugini opus magnum, nagu ta ise ütleb, jagab tsivilisatsioonid kolmeks tüübiks, mis on omavahel lakkamatus sõjas. Selle klassifikatsiooni järgi põhineb Venemaa vaimsetel-religioossetel väärtustel, Euroopa aga huvidel ja materiaalsusel. Lihtsustatult, Venemaad juhitakse ülevalt alla, Euroopat aga alt üles. Venemaa on jumalik, Euroopa aga, vähemalt kristluse seisukohalt, saatanlik.
Kõik kolm teksti – Putini kogumikku saatnud kommentaar, dokumentaalfilm ja Dugini raamatuseeria – on kaudselt seletatavad mõne aasta eest ilmunud Ühendriikide analüütiku Chip Berleti raportiga «Mürk demokraatiale», kus ta toob välja konspiratsiooninarratiivide loomise loogika: maailma näidatakse kahevalentsena, tavaliselt headuse ja kurjuse jõuduks jagatuna, leitakse vastane, see demoniseeritakse ja võitlust tema vastu näidatakse kui apokalüptilist sõjakäiku, mille õnnestumisest sõltub maailma edasine püsimine.
Vaevalt et sõnum Venemaa messianistlikust rollist on suunatud väljapoole Venemaad; on väheusutav, et Kremlil oleks tõsimeeli maailma päästmise plaane. Pigem on need kolm teksti mõeldud Vene inimestele endile. Kui majandus kiratseb, on vaja midagi, mis oleks olulisem kui olmemured.