Ennustada on raske. Eriti tulevikku. Samas mingil määral seda siiski tegema peab. Riskide hindamiseks. Nende riskide, mis otseselt väiksemate või suuremate investorite rahakotti mõjutada võivad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Peeter Koppel: 2016. aasta riskid
18. detsember 2015, 16:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ennustada on raske. Eriti tulevikku.» Just sellise surematu tsitaadiga sai maha käesoleval aastal taevastele mänguväljakutele siirdunud USA pesapallur Yogi Berra. Tema erilisus seisnes selles, et aastate jooksul suutis ta lisaks palli kurikaga löömisele tekitada suhteliselt suure hulga uskumatult tsiteerimiskõlbulikku kraami – suisa nii, et kuskil tähelepanelikkuse, lihtsameelsuse ja absurdi piiril balansseerivaid lauseid hakati tema nime järgi kutsuma jogismideks.
Erinevate analüütikute arvamused erinevatel majandus- ja turuteemadel on sageli suhteliselt jogistlikud. Liiga tihti kasutatakse näiteks kindlat kõneviisi teemade suhtes, mille suhtes igasugune kindlus puudub.
Ennustada ON raske. Eriti tulevikku. Samas mingil määral seda siiski tegema peab. Riskide hindamiseks. Nende riskide, mis otseselt väiksemate või suuremate investorite rahakotti mõjutada võivad.
Kuna Euroopas ja Jaapanis juba ammu midagi huvitavat ei toimu (kasvu ei ole ega tule!), siis liigub kapital USAsse ning tõukab seal varade hindu ülespoole.
Investorite jaoks on saabuva (2016) aasta vast olulisimaks riskidele tausta loovaks asjaoluks keskpankade nüüd juba aastaid kestnud ülilahke monetaarpoliitika. Rahatrükk pole tekitanud inflatsiooni mitte tarbijahindade vaid varade hindade tasandil ning seega on varasid, mille hind on tõugatud fundamentaalselt õigustamatule tasemele ning nendel tasemetel püsimine kipub olema hapravõitu.
Teiseks tõsiseks riskiks on arenevate riikide võlakoorem – erasektori võlakoorem suhtena SKTsse on ületanud 100 protsenti. See on number, mis sai täis mitmel arenenud riigil vahetult enne krediidikriisi. Ülearune tootmispotentsiaal ja võlad tugevnevas dollaris tähendavad võimalikke pankrotte ja kapitali lahkumist. Kuna Euroopas ja Jaapanis juba ammu midagi huvitavat ei toimu (kasvu ei ole ega tule!), siis liigub kapital USAsse ning tõukab seal varade hindu ülespoole. Tekib täiendav nõudlus USA dollari (dollar tugevneb) järele ning seega täiendav pitsitus arenevatele riikidele – ja miks mitte ka lõpuks liiga tugeva dollari tõttu USA enda ettevõtetele ja kasvuväljavaadetele.
Inflatsioon
Kolmandaks riskiks on see, et inflatsioon jõuab pärast seda, kui viimanegi inflatsioonikuulutaja sellest ootusest loobunud on, ka tarbijahindade tasandile. Ühendriikides on tööpuuduse tase juba nii madal, et võib hakata tekkima surve palkade kasvuks.
Kui me lisame siia mingil teadmata põhjusel lisanduva võimaliku toormehindade kasvu, siis saame tulemuseks tarbijahindade tasandile jõudnud inflatsiooni, kasvavad riigivõlakirjade tootlused ning lõpuks ka selgelt vähem sõbraliku keskpankade poolt aetava monetaarpoliitika. Helikopterilt raha puistamine saaks läbi. Selline kooslus oleks varade hindadele aga juba päris ohtlik.
Neljandaks riskiks on poliitiline risk. See on muidugi alati olemas, kuid hetkel on märke selle kasvust. Europrojekti on seni üllatavalt kenasti koos hoidnud summa tahtest, usust ning suurte egode tahtmatusest oma eksimusi tunnistada. Nende kolme faktori jalgu saevad praegu nii pagulaskriis, kasvanud terrorioht, Suurbritannia võimalik lahkumine EList kui ka euroskeptiliste poliitiliste jõudude üha suurem kandepind ja lähedus reaalsetele otsustusprotsessidele.
Kõik need riskid on vaadeldavad laiemas keskkonnas, kus kasvuallikaid on raske leida ning rahvastik vananeb, kuid samas on võlakoorem selgelt liiga suur. Keskpankadel aga puuduvad meetmed uue surutisega võitlemiseks, sest kogu kuiv püssirohi on tegelikult juba mängu pandud.
Hetkel siiski õnneks näib pigem, et soodne monetaarpoliitika ja toormehindade langus tekitavad vähemalt esialgu pigem positiivse tausta. Seda loomulikult juhul, kui toormete ja eriti nafta hinna langus sektoris pankrotilainet ei tekita. Samas nii või teisiti tundub, et investoril võiks olla vähemalt nimekirja teist riski arvestades veidi dollarit varuks. Yogi ütleks vist siinkohal, et «Jõudes ristteele, mine seda mööda!».