Vanasti olid jõulud enam-vähem keelatud. Õpetajad valvasid surnuaial Kuperjanovi haua juures ja kui nägid õpilasi, panid nende nimed kirja. Järgmisel päeval oli koolis suur pahandus: kes käis kirikus, kes käis Kuperjanovi juures. Õpilased, kes on nõukogude võimu ja partei vastu, astuge ette! Kõik olid vastu, aga öelda alati ei juletud. Praegu ei ole ma enam nii kindel, kas ikka oldi vastu. Me trügime jälle parteisse, ja mitte veendumuste pärast, vaid samadel põhjustel, mis vanasti.
Tellijale
Mart Kivastiku jõuluveste: nostalgia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Surnuaed oli vanasti paksult rahvast täis, praegu on ka, aga siis oli see kuidagi teistmoodi. Me käisime isa ja ema ja vennaga surnuaial kõigi oma vanavanatädide ja -onude juures küünlaid panemas. Väljas oli pime, aga surnuaed oli valge. Lumi ja küünlad hämaras, ja puude varjud. See oli uskumatu vaatepilt!