Juhtkiri: ööistungite nürinev jõud

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogulased veetsid öist tööaega erinevalt: kes tegi näputööd, kes mõtles suuri mõtteid, keda piinas uni.
Riigikogulased veetsid öist tööaega erinevalt: kes tegi näputööd, kes mõtles suuri mõtteid, keda piinas uni. Foto: Toomas Huik

Kunagi palju elevust tekitanud riigikogu ööistungite taktika kaotab teravust iga korraga, mil seda kasutatakse justkui tavapärase parlamendi töö osana. Selline parlamentaarse võitluse viis oleks küllap tõhusam ja mõjusam, kui see jäetaks tõepoolest erakordsete juhtumite tarbeks.

Meenutada võiks lugu karjapoisist, kes karjus «hundid karjas», kui hunte polnud, ning kui hundid tegelikult lambaid murdma tulid, jäi ta abita, sest keegi enam ei uskunud teda. Küsimus ongi, kui mitu korda võib karjapoiss hundiohuga nalja teha, enne kui ta tõsiseltvõetavuse kaotab.

Päevapoliitiline taust vähendab seekordse ööistungi mõju veelgi. Teehangete uurimise ja ERSO skandaali kõrval on ööistung riigikogus valitsuskoalitsiooni jaoks tõenäoliselt väike mure. Ent neid sündmusi ja potentsiaalseid rünnakukohti opositsioon vaevalt ööistungit kavandades ette näha oskas.

Parlamendi töö sihiteadlikku, ent seaduste piiresse jäävat takistamist nimetatakse kokkuvõtlikult obstruktsiooniks. Sellel nähtusel on pikk minevik maailma parlamentide ajaloos ning nüüdseks ka Eesti riigikogus.

Meetodeid on mitmeid ja see, millist kasutada saab, sõltub loomulikult konkreetse parlamendi reeglitest. Näiteks pikad kõned, mis tihti on arutatava teemaga seotud vaid kaude. Näiteks suur hulk üksikuid ettepanekuid, millest enamasti ei oodatagi muud kui võimalust neid ühekaupa hääletada ja enne hääletust vaheaega võtta jne.

Ühelt poolt on aja venitamisel kindlasti oma koht parlamentaarse võitluse arsenalis. See on üks viisidest, kuidas vähemus saab takistada parlamendi enamust oma tahet peale surumast.

Teiselt poolt on tegu siiski äärmusliku võttega, mille kasutamise ajendiks ja üheks eelduseks peaks olema valdav vastuseis rahva seas mingile otsusele, mida parlamendi enamus tahab vastu võtta.

Pigem on aga Eestis peamiselt Keskerakonna eestvõttel hakatud obstruktsiooni kasutama vastupidises järjekorras. Ööistungitega püütakse rahva pahameelt ärgitada, aga mitte sellele reageerida.

Näeme, et ka koalitsioon on ööistungitega harjunud. Nii nagu opositsiooni poliitikud, teavad koalitsiooni esindajadki täpselt, kuidas ööistungil käituda. Millal olla saalis valmis nuppu vajutama, millal veeta aega puhvetis, millal tõusta kõnepulti. Ootamatusi pole. Tegu on kordusetendustega ja suurt publikumenu oleks palju loota.

Küsimuseks jääb aga see, millist parlamentaarse võitluse vahendit äranüritud obstruktsiooni asemel saab kasutada siis, kui hundid on tõepoolest karjas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles